mapilkselt tõmbas ta revolvri taskust, pistis selle Indrekule nina alla ja käsutas: „Sa tuled kaasa või ma tapan su siinsamas.“
„Jäta oma tembutamine ja pane revolver ära, teda läheb mujal vaja,“ ütles Meigas.
„See pole tembutamine,“ vaidles teine vastu. „Aga minugi poolest, kasi või kuradile, ainult vanamees tuleb kaasa!“ hüüdis ta lõpuks ja läks minema.
„Tähendab, teie ei tule?“ küsis Meigas.
„Ei,“ vastas Indrek kindlasti. „Nõnda muutub kõik mõttetuks.“
Meigas seisis natukene aega noruspäi, nagu murraks ta millegi üle pead, ja ütles siis:
„Mina pean kaasa minema. Ma katsun teha, mis suudan, rohkem ei või keegi mult nõuda. Ja teie? Linna tagasi?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Ma ei taha enam kuhugi. Tõepoolest, seltsimees.“ Viimast sõna hääldas ta äkki nõnda, nagu oleks selles paitus või kallistus. Nad surusid teineteise kätt ja vaatasid silma ning äkki oli Indrekul tundmus, nagu peaks ta selle mehe ümbert kõvasti kinni võtma ja teda sülelema. Aga see oli ainult silmapilguks nõnda.
„Elage hästi,“ ütles Meigas ja millegi pärast tundis Indrek, et nemad ei kohtu enam kunagi.
„Elage hästi!“ vastas ta ja haaras veel kord lahkuja käe, et seda suruda viimset korda.
Oli juba üsna pime, kui vabaduskuulutajad lahkusid mõisa õuelt. Märguandeks lasti revolvrist paar pauku ja siis puhuti jahipasunat, mis siit kaasa võetud. Sõidukites istusid salgajuhid linnunahka kasukais, ainult Meigasel olid omad riided. Kindralimundris mees tahtis nüüd tingimata ratsutada, milleks valiti mõisatallist hobune. Ka siit inimestest kargasid mitmed teiste juurde sõidukisse või ronisid hobuste selga, et „nalja“ pisutki kaasa teha. Nõnda kadusid varsti kõik suure kisa ja käraga vanuvasse videvikku.
Viimaks kostis veel:
„Mõisad põlevad, saksad surevad, |
