lutut sohvat vankrile, mille kõrval maas seisid murdunud jalad. See pilt mõjus Indrekusse nõnda, et ta oleks peaaegu hobuse seljast maha karanud, ta sinna paika jätnud ja jalgsi edasi läinud. Kuid siis oleks ta teistest maha jäänud. Et ta seda ei tahtnud, siis ei võinud ta hobusest loobuda, aga tal oli imelik rahuldustunne, et ta vähemalt sadulagi oli ära visanud ja ilma milletagi hobusele selga istunud, nagu oleks see vähem väärt kui sadul või tema omandamine ja tarvitamine korrapärasem kui sadula kasutamine.
Järgmine peatus oli monopolipoe juures, mis juba varemalt rüüstatud ja millele pandi nüüd ainult tuli otsa, sest kui Indrek jõudis salgale järele, oli juba kõik sündinud, peeti ainult vähekene vahti, et keegi ei saaks algavat tuld kustutada. Kui see mure oli möödunud, sõideti suure kisaga edasi, kuna viinamüüja ühes naisega jäi oma isiklikku varandust tulest päästma.
Kolmandas mõisas kordus seesama, mis kahes esimeseski, ainult selle vahega, et siin oli härrastemajas kodu keegi vanahärra — pikk, kuivetanud ja kahvatu, sootuks hall, peaaegu valge, aastailt igatahes tublisti üle seitsmekümne, suu närviliselt pisut viltu, värisevad käed ja pooloimetud jalad nagu loomuvastaselt pikad. Kui meestekari sisse tungis, seisis ta nagu sookurg iseteadvalt, kuigi kepi najal, keset põrandat, püüdes oma kangestunud liikmeid võimalikult sirgu ajada ja vahtides võõrastele otseteed silmi, ilma et pilk oleks avaldanud imestust, hirmu või isegi viha.
„Kes te olep ja mis te soovip?“ küsis ta Meigaselt, kes astus tema ette ja teretas.
„Meie oleme revolutsionäärid,“ vastas Meigas, „kes tahavad kukutada tsaarivalitsuse ning murda mõisnikkude omavoli, anda rahvale tagasi maad ja metsad, põllud ja heinamaad, mis tema käest ülekohtuselt ära kistud. Me otsime raha ja sõjariistu ning selleks on otsustatud tühjendada kõik mõisad kogu maal.“
Vanahärra kuulas Meigast tähelepanelikult ja vastas siis:
„Maja on lahti, teie votap, mis te soovip,“ ja ta
