legu tuhat korda, ainult ära sina põleta ega röövi. Tehku seda teised, kui nad ogaraks läind.“ Ja sõnalausumata asus ta kummuti kallale ja tahtis selle vankrilt maha tõsta. Aga vahele astus teine, vanem mees ja ütles:
„Jäta kummut rahu, mina aitasin ta peale tõsta ja kui Karla teda ei taha, siis mina võtan ta omaks.“
„Käi kuradile!“ karjus noormees vastu. „Tahad kummutit varastada, siis too omale hobune ja vanker ja vea, aga ära aja teda teise mehe kraesse. Karla, pane käed külge, ole mees, kuula, mis ma sulle ütlen.“
„Karla, ä’ä ole laps, näe kõik võtavad, mis siis meiegi ootame,“ rääkis vanem mees.
Aga ometi kuulas Karla lõpuks noormeest, pistis käed kummutile külge ja aitas selle vankrilt maha tõsta — puu alla paigutada, kuhu ta jäigi. Peale selle võttis ta vankrist ka täidetud koti, viis selle kummuti taha, võttis seal ta suu lahti ja puistas siis tühjaks. Tühja koti viskas ta tagasi vankrisse. Peale selle päästis ta hobuseohjad puu küljest lahti ja istus vankrisse, kutsudes sinna ka teist, aga kui see nagu kõhkles ja silmega mahatõstetud kummuti ümber keerles, andis Karla hobusele äkki piitsa ja sõitis mürinal minema, nagu oleksid tal tagaajajad kannul. Noormees vahtis ringi, nagu otsiks ta veel tuttavaid, kelle kallal maksaks misjonitööd teha, aga kui ta kedagi ei näinud, tegi ta minekut, nagu lööks ta kõigele käega.
Indrek sai tema eeskujust julgust, jooksis trepist uuesti üles tubadesse, kus juba hakkasid võimust võtma tuli ja suits. Kaks naist tulid talle vastu sohvaga. Sõnalausumata tõukas ta selle nende käest sellise hooga maha, et sohval murdus üks jalg. Aga naised haarasid uuesti sohvast kinni, sest nad arvasid nähtavasti, et Indreku tegu sündis suitsu tõttu kogemata.
„Näe mädandit, üks jalg läks teisel alt ära,“ hädaldas üks naine.
„Võtame jala kaasa, küllap mehed panevad alla tagasi,“ vastas teine.
Aga Indrek virutas teist korda neil sohva käest, pealegi veel sellise hooga, et murdus kaks teist jalga.