leva mõisa poole tagasi kihutanud, sest tal oli äkki naljakas tundmus, et mõtteta on edasi sõita, kui selja taga põleb nõnda inimeste peavari ja hävineb varandus, mis kogutud aastakümnete, võib-olla sajandite jooksul. Jah, nagu esimest korda taipas ta praegu õieti, et see oli inimeste varandus, mida tema oma silma all nõnda meeletult hävitati. Ja uuesti ilmus ei tea kust silma ette rabava selgusega see sasis habemega ja hallide juustega vanamees seal kõrge peegli ees ning hiljem lauda purustades ja põrandavaipa käristades. Aga ta nägi ka seda siniste silmadega noormeest, kes tõukas peegli ümber ja päästis seega kõigis meeletu kire valla. Sel noormehel näis üldse olevat ainsaks tungiks kõik ümber tõugata, kõike kukutada, nagu oleksid need sõnad ja mõisted sööbinud tema närvikavva ja peaajju politilistest brošüüridest ja lendlehtedest, kus räägiti aina kukutamisest ja ümbertõukamisest. Indrek nägi, kuidas see noormees kõndis toast tuppa ja otsis, mida ta võiks ümber tõugata. Raamatukogutoas pidi ta peaaegu elu ohverdama oma kirele, sest vähe puudus, siis oleks raske ja kõrge täiskiilutud raamatukapp ta matnud enese alla. Mitte tema, see noormees, ei karanud jaluli lamavatele kappidele, et neid sisse tallata, mitte tema ei olnud see, kes tarvitas hiljem aknate purustamiseks raskeid saksa-, prantsuse-, ja venekeelseid raamatuid, mis lendasid läbi klirisevate ruutude raagus ja nõres põõsastesse, ei, seda tegid juba teised, tema tõukas ainult ümber, sünnitades seega nagu kahuripauke ja pannes ajuti kogu maja kuni alusteni värisema.
