eest ei leidu! Seda sõna seal ei ole. Ja ometi on minul kõige täielikum unenägude seletaja. Kõige täielikum! Nii et tuleks veel täielikum kirjutada. Aga lutikas, näiteks, on sees. Lutikas on! No mis te ütlete selle kohta, proua Kuusik, et lutikas, raibe, on, aga inimest ei ole?“
Aga proua Kuusik ei öelnud selle kohta midagi, ta naeris ainult, nii et lõõtsutav koer oma tolkneva keelega enda esimesile jalgele üles ajas ja korda mööda vestjaile otsa vaatas.
„Kodukäija on ka sees,“ jätkas vanamees natukese aja pärast, nagu polekski ta perenaiselt mingit vastust oodanud, ning koer laskus jällegi kõhuli. „Isegi surnu on sees, tähendab, surnud inimene, aga elavat ei ole, nii et on elav lutikas ja surnud inimene. Mõtlesin kaua, kaua, miks see küll nõnda on, mõtlesin selle üle kogu tänase päeva.“
„Ja nüüd teate miks?“ küsis perenaine heasüdamlikult naeratades.
„Nüüd tean,“ vastas vanamees. „Arvan, et tean. Põhjuseks on hirm, lihtsalt hirm. Sest võtame, näiteks, lutika. Kuis tema on ja mis temaga on? Teadagi, kuis tema on: armastab pimedust, põlgab valgust ja läbitõmbavat tuult; tahab süüa, aga nälga ei sure; soojus on talle nahka mööda, aga suurt kuumust ei kannata, kuivab ära, nagu sammal väljal kivi otsas. Kuid sammal tõuseb niiskust saades uuesti ellu, lutikas mitte, nii et sammal ta ei ole. Aga võtke inimene, elav inimene muidugi. See armastab nähtavasti ka pimedust ja põlgab valgust ning läbitõmbavat tuult, just nagu oleks teine tõepoolest mõni lutikatõug; tahab hirmsasti süüa, aga võib sõna otseses mõttes nälgida terved põlved, sajandid, ilma et sureks nälga, teeb tööd veel pealegi, orjab teisi, teisi inimesi, nii et üks lutikas peaks ka teisi lutikaid orjama, ja harjub isegi läbitõmbavat tuult kannatama. Harjub üldse nähtavasti kõigega, nii et mõned tulevad otsusele, inimene võib ja suudab kõik, tema on kõige vastupidavam, kõige kannatlikuni koduloom härrastemajas ja selle ümbruses. Aga siis sünnib äkki, mis ei sünni ühegi lutikaga, sest
