tus rusikas iseenesestki vanamehe pea kohal, kuna jalg jäi kuidagi töllakile vastu teist jalga. Nõnda seisatas ta hetkeks, tuletades kuidagi meelde linnukoera, kes haistab äkki linnu lähedust ja kes kardab, et see võiks tema süü pärast enne lendu tõusta, kui kütt jõuab ligi. Kartis ehk vanamees midagi? Ei, tema ei kartnud. Tema ei võinud praegu hirmu tunda, sest tema vihavaling oli selleks liig suur. Temal oli üsna ükskõik, mis temaga oleks sündinud pärast kavatsetud tegu, sest ta aimas nagu äkki millegi pärast, et pole enam mingit mõtet elamiseks, kui on kusagil läheduses selline ümbrus, nagu piirab tema räpast kuju peeglis. Ainult ühel tingimusel võiks ta veel edasi elada ja endiselt hommikust õhtuni rähelda: kui ta teaks, et enam ei ole seda hiilgust ja toredust, mis paistab peeglist. Et ta siiski peeglit ei saanud rünnata, tuli sellest, et ta tundis, nagu peaks ta iseennast ründama, iseenesele rusika ja jalaga virutama — iseennast oma käega kavatsetava teo pärast juba ette karistama. Midagi selletaolist liikus tema tuimas peaajus.
Tema rünnakut ja ülalhoitavat rusikat oli keegi linnamees tähele pannud. See astus vanamehe juurde ja ütles naerdes:
„Ajas hirmu nahka, mis? Ei julge, ega? Vaata, kuidas sellega peab tegema.“
Siniste silmadega ja kõrgete õlgadega ning paksude mustade juustega noormees lähenes peeglile küljelt ning ootamata ja ettevalmistamata andis ta temale nii tugeva tõuke, et peegel lendas täie hooga raginal põrandale, purunedes tuhandeks tükiks. Noormees ise läks naeratades minema, nagu kuuluks tema tegu kõige harilikumate kilda. Vanamees vaatas talle lollakalt järele, aga tema silmis süttis imelik tuluke, mis lõi kord-korralt ikka tugevamalt leegitsema. Seesama tuluke süttis pikkamisi ka teistes, nagu oleks peeglikildudest lennanud lugematu hulk sädemeid igale poole. Kõiki valdas nagu hullustushoog, mis oli ammugi olemas, kuid ei leidnud enne pääseteed, kui purustati esimeseks peegel, millele järgnes üldine metsik ja meeletu purustamine ja hävitamine. Ei aidanud mingisugused manit-
