„Mis, kurat, peab siis see tähendama?!“ karjus keegi kähiseva häälega.
„See peab tähendama, et ei jooda ennast purju, kui ollakse tõsise asja pärast väljas,“ vastas Meigas.
„Seda öelge oma linnameestele, aga mitte minule,“ kähises hääl pimedusest vastu.
Aga nüüd hakkas mitu häält korraga rääkima ja kõik nad manitsesid kähisevat vaikimisele, seletades, et Meigasel on tingimata õigus. Pealegi lisasid nad lohutuseks:
„Oleme ju oma tipsud saanud ja aitab, muidu läheb tõepoolest liiale.“
„Ükskõik,“ vastas kähisev hääl, „aga mis õigusega mul pudel peost puruks lüüakse? Ma oleks ta isegi kraavi võinud visata, kui seda nii väga tahetakse.“
„Ma ju pimedas ei seletanud, arvasin, et mõni oma mees,“ vabandus nüüd Meigas, et asjale lepitavat lõppu saada.
Teatud määral oli tema vabandus usutavgi, sest pudelist olid maitsnud nii hästi maa- kui ka linnamehed. Küsimus oli nüüd veel ainult selles, kas purustatud pudel oli viimne või ehk leidus mõnel taskus veel midagi. Selle küsimuse otsustamiseks pidid kaasa aitama kõik süütud, s. o. need, kes polnud ühestki pudelist maitsnud. Ka Indrek kuulus nende sekka ja sellepärast pidi ta Meigase kõrvalt lahkuma ja teiste seltsi otsima, et seal silmas pidada, kas tuleb kusagilt veel mõni pudel nähtavale. Aga salajane valve ei andnud mingeid tulemusi — meeste kurgud jäid kuivaks, nii et pidi järeldama — nende taskud olid tühjad. Varahommikuks, kui nad jõudsid esimese mõisa juurde, oli kõigil kerge alkoholiuim kadunud ja kõneainet leidus nüüd sama vähe nagu õhtulgi, kui nad lahkusid linnast.
Esimeseks astuti sisse valitseja juurde, kes polnud veel magamast tõusnud. Nõuti silmapilkset ukse avamist, vastasel korral ähvardati sissemurdmisega. Kui uks lahti, käsutati valitsejal käed üles ja nõuti niihästi relvade kui ka mõisaraha väljaandmist. Valitseja oli kõhukas sakslane, kes kandis Vilhelmi eeskujul üleskeeratud vuntse, aga praegu rippusid nad sorus alla-
