„Jah,“ oli ka Indrek nõus, „sest mis mõtet oleks meelega. Varandus on varandus ja kui uskuda võitu, siis on see ju lõpuks kogu rahva varandus. Ning kui võitu mitte uskuda, mis mõte oleks üleüldse sellel kõigel.“
„Mõte oleks siiski, kui lihtsalt itsi teha,“ arvas keegi pimedusest kähiseva häälega, nagu oleks ta mõni ülemaalise kongressi saadik.
„Mõte on hirmu nahka ajamiselgi,“ arvas teine. „Esimene kord peletasime valitsuse palja streigiga, aga nüüd muidugi see enam ei aita, sellega ollakse harjunud. Nüüd peaks võtma tule ja vere abiks. Valitsus on küllalt valanud süütut verd, poleks halb kui nüüd hakataks valama süüdlaste verd. Et linnas seltsimeestel käsi vabastada, selleks peab väed maale meelitama. Aga millega siis meelitada, kui mitte tulega? On seda parem teha verega? Mis te arvate, seltsimehed, kummaga on kergem?“
„Tulega ikka,“ arvas keegi. „Paistab kaugemale.“
„Ja inimlikum ka kui verega,“ ütles teine.
„See on ju nii, seltsimehed,“ rääkis nüüd Meigas, „aga koosolekul leppisime ju muus kokku. Koosolek otsustas nõutada ainult raha ja sõjariistu. Me lubasime seda ja selleks asusime teele. Seda otsust tuleb täita, arvan mina.“
„Mina arvan sedasama?“ ütles nüüd ka keegi teine.
„Ka mina tulin ainult selleks välja,“ ütles Indrek.
Sellega arvamuste vahetamine seks korraks lõppeski. Ükski ei vaielnud enam vastu, nagu oleksid kõik sellega päri, et üheskoos tehtud otsust tuleb ka üksi-kaksi täita. Aga ometi Indrek ei pääsenud kuidagi aimusest, et salgas leidub küllalt mehi, kes ei pane tehtud otsust mikski, vaid kellel on täiesti oma isiklikud arusaamised ja kavatsused.
Esimeseks peatuti kusagil kroonuviinapoe juures, mis piirati sisse. Otsustati müüja äratada ja temalt kassa nõuda. Aga samal ajal, kui ühed läksid seda teostama, murdsid teised viinamüügiruumi akende eest luugid puruks, milliseks tegevuseks olid nähtavasti nõutavad riistad kaasa võetud, löödi aknad sisse ja ro-
