Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/342

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kumana taeva all, kuni tuhmus kõik ühiseks läbipaistmatuks sumedaks ja rõskeks sügisööks.

Räägiti vähe, nagu oleks kõigil iseenesega küllalt tegemist või nagu kannaksid mehed üksteise peale mingit vimma. Aga sammu aina lisati, nii et Indrek pidi peagi palituhõlmad nööpidest päästma ja mütsi kuklasse lükkama.

Nõnda velgiti tundi kaks suurema arupidamiseta, sest kõigil oli ju teada, kuhu ja milleks mindi. Kõik olid veendunud, et ei kunagi varem ega ka praegu pole niipalju tegemist vene valitsusega kui oma mõisnikkudega: nemad pidid olema kogu maa ja rahva õnnetuse alus. Põlvest põlve oli see sel määral kõigile verre ja närvikavva läinud, et kuigi keegi oleks tahtnud praegusel äreval silmapilgul vastupidist tõendada, siis poleks ta peale iseenda kahtlustamise midagi muud saavutanud. „Sakste poolt ära ostetud!“ oleks talle vastu karjutud ning juurde lisatud: „Maha, maha!“ ja peale seda oleks päevakorras edasi mindud.

Ka Indrek ei teinud sel sügiseööl midagi muud, kui astus päevakorras edasi. Sakslased olid rahvale sõjaseaduse ja kõik muud hädad kaela tõmmanud, ja nemad kuulutasid sakstele sõja, see oli lihtne ja loogiline. Nemad ei jäänud ootama, et oleks kokku tulnud suur malev, ei, vaid nemad asusid lihtsalt sõjaretkele, lootes, et vägi kasvab käigul iseenesestki. Neid oli üldiselt ainult mõnikümmend hakkajat meest, kes mõistsid silmapilgu nõuet ja ei kõhelnud, nagu seda tegi suurem hulk, aina mõeldes, aina arutades. Nende otstarve oli lihtne ja arusaadav: Vene tagurlise valitsuse ja tema ustavate kannupoiste mõisnikkude vastu tuli võidelda elu ja surma peale, seda olid nad mitmel-setmel korral tõotanud kui truud seltsimehed, kes seisid ühenduses kogu suure ilmariigi vabadusvõitlejatega. Selleks võitluseks oli vaja raha ja sõjariistu, palju raha ja häid sõjariistu. Nende arvates oli ainsaks paigaks, kus pidi leiduma üht kui ka teisi — mõisad, vihasemate vaenlaste kuldsed kodud. Sellepärast siis võimalikult ruttu, nii ruttu, et siia komandeeritavad väed ei jõuaks segama, niiöelda tuulekiirusega üle kogu maa laiali ning mõisad

342