on streik, kuidas ta tegelikult sünnib, olin temast ainult lugenud, seda muidugi. Ja nüüd äkki — kas või igapäev, aina muud kui aur välja.“
„Aga kellel on sest kasu, kellele see valmistab rõõmu?“
„Vähemalt streikijaile enestele. Proua Kuusik, olete teie kunagi näinud, kuidas see tõepoolest sünnib?“
„Fui, ma kardan neid, kui nad nõnda ühes summas lähevad!“ hüüdis perenaine.
„Seda muidugi,“ oli vanahärra nõus. „Soldatidki kardavad, aga neil on ometi püssid käes.“
„Need juba ei karda,“ vaidles perenaine vastu. „Põmmutavad maha.“
„Arvate teie, et muidu põmmutavad, kui ei karda?“ naeratas vanamees. „Puhas hirm, muud midagi! See hirm ongi, mis mulle meeldib, liiatigi kui mõelda, et elad kogu elu ja pole kunagi ajanud ühelegi elavale hingele hirmu peale. Tõsi jutt! Varblasedki ei karda mind õieti, jumala eest. Kui kontori aken on lahti, tulevad nad minu lauaotsale, peaaegu ülemisele raamatuservale, kui ma allservale midagi kirjutan. Aga teiste juurde minna ei julge. Mitte kordagi. Ainult minu juurde. Ja siis mõtlen ma mõnikord — need mõtted tulid mul alles hiljuti, — et mis oleks, kui võiksin äkki teistele hirmu nahka ajada? Kui saaksin nõnda teha, et äkki varblased hakkavad mind tõelikult pelgama ja ühes varblastega ka kassid, koerad ja lõpuks isegi inimesed, näiteks meie pearaamatupidaja, insenerid, kas või direktor ise. Mina istun kõveras oma puldi otsas, aga nemad kardavad, nemad värisevad.“
„Teie ajate tõepoolest mulle täna hirmu peale,“ ütles perenaine tuntava õudusega ja heitis pilgu Indreku poole, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kas see mõistab, mis nad räägivad, või kas ta üldse neid katsub üle toa kuulata. Aga vanamees tegi, nagu poleks Indrekut olemaski ja jätkas suurima südamerahuga:
„No vaadake, see ongi ilmas peaasi, et saaks hirmu teisele nahka ajada. Teise värisema panna isegi siis, kui ise tema ees värised, see on õige inimese viis. Ja
