„Kust teie seda teate?“ küsis Indrek.
„Ta ju ise ütleb,“ vastas Kristi.
„On siis see teie teadmine, kui tema seda ütleb?“ küsis Indrek. „Isegi see ei aitaks, kui mõni teine seda ütleks, sest nemad võivad seista ühe mütsi all. Te peaksite oma silmaga nägema, oma kõrvaga kuulma, kus ta käib, mis ta teeb ja räägib, kellega puutub kokku, siis te teaksite. Ja nõnda peaks see sündima võib-olla nädalate kaupa, et otsusele jõuda, kas ta vahel harvagi ei tee mõnda kõrvalhüpet, mis äratab kahtlust.“
„Tähendab, te kahtlustate minu isa?“ küsis Kristi ärevalt.
„Ei,“ vastas Indrek, „ma ei kahtlusta teda milleski, ma räägin seda ainult näiteks, et iga inimest võib kahtlustada, kui aga tahab, nagu teie isa tegi seda minugagi.“
„Aga tema ei käi ju politseiga läbi,“ vaidles Kristi vastu.
„Kust teie seda teate?“ küsis Indrek.
„Te ajate mulle hirmu peale,“ ütles Kristi õudusega. „Te räägite, nagu teaksite midagi ja varjate seda minu eest. Teie kõik olete targemad kui mina ja sellepärast on teil nii hea minuga mängida.“
„Uskuge, Kristi, ma ei tea midagi ja ma ei mõtlegi teid hirmutada või teiega mängida, ma püüan ainult teile mõista anda, kui kole see on, et revolutsioonis, selles pühas tules, niipalju kahtlustatakse ja et ilma selleta pole ükski revolutsioon võimalik, sest teda on nii kerge ära anda.“
„Aga mis siis peab tegema?“ küsis Kristi abitult.
„Ei peaks nii kergesti kahtlustama,“ arvas Indrek.
„Aga kui kahtlus ometi tõuseb?“
„Siis kõige pealt kindlaid andmeid koguma, valvama, luurama.“
„See on ju nuhkimine!“ hüüdis Kristi põlgusega.
„Mis sinna parata, kui muidu tõtt teada ei saa,“ ütles Indrek alistunult.
„Ennem lepin valega, kui hakkan nuhkima,“ ütles Kristi kindlasti.
