mitu korda katsunud, aga mitte ei saa. Ja nüüd mõtlen ma, et saagu minust ja mu lapsest mis tahes, aga las viimne päev tuleb omal ajal, nii et need, kes magavad hauas, võiksid üles tõusta, kui Jeesus Kristus laseb pasunaid puhuda, muidu peab Õnnistegija minu pärast ootama. Ja vahel on mul nii hea meel, et mul pole seda kindlat usku, mis laseks viimse päeva edasi lükata, nagu ütles see juut, sest väga kindel usk teeks teistele halba. Mis te arvate, kas sel vagal ristiusu juudil on nii kindel usk, et ta saab jumalalt paluda viimse päeva edasilükkamist?“
„Ehk on,“ lausus Indrek.
„See on hirmus!“ ohkas emand õnnetult. „Sest mis oleks, kui ta seda tõepoolest jumalalt paluks. Kui ta paluks, et jumal lükkaks aina viimist päeva edasi. Siis see jääkski tulemata ja surnud ei tõuseks kunagi lunastamiseks üles. Vaene Jeesus Kristus!“
„Teil on hea süda, te muretsete teiste eest surnustpeastki,“ ütles Indrek ja ta isegi ei teadnud õieti, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisutki nalja.
„Ometi ükski hing, kes seda tähele paneb!“ rõõmustus emand südamest, „teised ainult naeravad mind.“
„Kas Kristi ka?“ küsis Indrek.
„Tema see naerabki, vanamees saab kurjaks, kui ma temale neist asjust räägin,“ vastas emand.
„Neil on omad mured, sellepärast,“ püüdis Indrek teisi vabandada.
„Jah, neil on maapealsed mured, minul taevased.“
„Nemad usuvad maapealset paradiisi, teie taevast.“
„Kui hirmus, et inimesed nõnda usuvad!“ ohkas emand südamepõhjast. „Nende hinged ei saa kunagi õndsaks.“
„Aga ehk saavad,“ arvas Indrek. „Ehk saavad inimesed ka maa peal õndsaks, kui nad aga kindlasti usuvad.“
„Ei kunagi,“ kinnitas emand nukralt, „sest kirjutatud on…“ Ja ta luges piiblisalmi, mis pidi tõendama tema arvamust.
Nõnda ei tulnud Indreku katsest midagi välja, kui ta püüdis saavutada emanda nõusolekut, et inimesed
