mi järele, sest muidu osutuvat valituiks mitte rahva, vaid kapitali asemikud. Ja aatemehed ei teenivat üldse rahvast, vaid kapitali. Mitte aade ei käsuta kapitali, vaid vastuoksa — kapital aadet, sest kapital on alus, aade pealeehitis, nagu ütleb Marx.
Isegi poodnik Vesiroos tegi sellest kongressist Indrekuga juttu, kui see läks õhtul hilja tagaukse kaudu omale midagi hamba alla saama.
„Mis seltsis teie liige olete?“ küsis Indrek.
„Käsitööliste-seltsis,“ vastas poodnik, „sest ka mina olen ju käsitööline, teenin kätega omale ja oma perekonnale ülespidamist. Ma olen oma inimestega juba rääkinud, meie valime tingimata käredad mehed, sest mis mõte oleks mõnda memme ülemaalisele koosolekule saata, nagu poleks meil paremaid mehi olemaski. Jumal tänatud, on. Käre aeg, siis ka käredad mehed, aga muidugi ikka mõistlikud käredad, nii et saaks üks kulduura koosolek, mitte mõni miiding, kus on kohe mäss ja revoluutsion. Sest muidu tehku inimesed mis tahes, aga kui nad tulevad üle maa kokku, siis ei või nad ometi kohe mässama hakata, nagu mässaks terve maa. Terve maa ei mässa kunagi korraga. See on nagu see poigodeeriminegi: ühte või kahte-kolme võib poigodeerida, aga ega siis kõiki saa. Teie pererahvas poigodeerib mind, ei osta minu käest, aga ega ta siis kõiki kaupmehi poigodeerida saa. Ja ometi on poigodeerimine see õige kulduura mäss ja revoluutsion. Eks ole tõsi, noorhärra? Teised ütlevad küll, et poigodeerimine polegi mäss ja revoluutsion, vaid et see on nagu treik, ainult pisut nagu teist moodi, aga mina ütlen, et ka treik on mäss ja revoluutsion. Ülepea ütlen ma: mäss ja revoluutsion on praegult nagu see vanajumal ise, temal on mitu olemist — treik, poigodeerimine, konviskeerimine ja kottiajamine. Ning mina arvan, et ega see sellega jää, küllap tuleb veel midagi, tuleb ilmtingimata. Mis teie arvate, noorhärra?“
Kuigi Indrek arvas sedasama, ometi seletas kaupmees veel tükk aega ilmaasju, enne kui sai soovitud kauba kaalutud.
