teeme kogu valitsusevõimuga? Kutsume ka kusagilt mõne võmmi, mis? Ise võitleme võmmi vastu, aga kui häda käes, siis hüüame ta appi, eks? Vaadake, need mõtted otsustasid kogu meie saatuse praegu.“
Seda rääkis Viljasoo Indrekule ja ei kirtsutanud ise kordagi nina, nii muhedaks oli muutunud tema meel, et ta oli oma revolutsionääri au puhta hoidnud ja sissetungijaga omal jõul hakkama saanud, ilma et ta oleks tarvitanud politsei abi.
Marie oli laskunud kuhugi madalale raamatuvirnale, istus seal köökus kummargil, selg pooleldi meeste poole ja nuttis. Viljasoo ei lausunud talle sõnagi, heitis ainult vahetevahel pilgu tema poole, millest helkis nagu head meelt, et see naine istub nõnda tema raamatuvirnal. Alles tüki aja pärast küsis Viljasoo:
„Marie, kus on lapsed?“
Naine pööras oma hallid silmad küsija poole, nagu kahtleks ta milleski, ja vastas siis:
„Lapsed on kodus. Nemad ei lase kedagi sisse, seda pole karta. Aga mina ei pääse kuidagi nende juurde, sest see valvab, tingimata valvab, tema on niisuke.“
„Kas sa ei ütleks mulle, Marie, mis mees see õige on?“ küsis Viljasoo.
„Lukussepp, teenib vabrikus, oli mu mehe sõber. Ta ei annud mulle selle eluajalgi rahu, tundis mind juba enne meheleminekut ja nüüd on ta nagu pöörane. Seda ma kartsin kohe, kui mees otsa sai, et nüüd ta tuleb, ja sellepärast ma tahtsingi, et oleksite mu kohe oma juurde võtnud, muidu pole mul temast öö- ega päevarahu. Ja lapsed kardavad teda mis hirmus. Nõnda on temaga ja minuga.“
Kui esiteks Viljasoo oli olnud ainult muhe, siis nüüd muutus ta otse rõõmsaks. Selles meeleolus ta laua tagantki tõusis ja Marie juurde astus ning temale ütles:
„Seda te oleks pidanud mulle kohe ütlema, et on
