„Ei lausutud sõnagi, et keegi ei saaks teada,“ vastas sõdur. „Ainuke, mis tehakse: rood ehk tükeldatakse ära, jaotatakse teistesse väeosadesse. Juba Mandžuurias tehti seda, kui tõrguti käsku täitmast.“
„Mul on nii hea meel, et teil polnud vaja kannatada,“ ütles Indrek.
„Aga mina oleksin nii hea meelega teie pärast kannatanud, sest muidu olen nagu armusaaja. Aga koju ma kirjutasin siiski naisele ja näe siin on vastus, kui tahaksite lugeda.“
Indrek võttis kirja ja hakkas lugema. Ligemasti kolm lehekülge oli nimelisi tervitusi ja kummardusi igasuguste sugulaste, sõprade ja tuttavate poolt, siis peaaegu neljanda lehekülje lõpuni sõnumid sündidest, matustest ja ristsetest ning alles selle alumisel serval sõnad: „aga peale selle, mis puutub meie heategijasse, siis palusin juba eile õhtul ja täna hommikul ning palun ka täna õhtul ja homme hommikul ja iga õhtu ja iga hommiku ühes Maanja, Šuura ja Kooljaga tema enese ja ka tema omaste, sõprade ja tuttavate eest kuni tuled sa ise koju, nii et võime kõik üheskoos paluda meie õndsa surmani iga õhtu, ja iga hommiku. Aamen.“
Indrek ei võinud sinna midagi parata, kogu see kiri oli tema meelest nii veider ja liigutav, et tal läksid silmad tahes või tahtmata märjaks. Seda nähes sõdurigi silmad lõid virvendama ja nõnda vahtisid nad teineteisele otsa üle valgeks värvitud, kuid kulunud palja laua, millel seisid kaks õllepudelit ja mõned lihtsad kandilised klaasid, nagu oleks nende meeleliigutus tingitud alkoholiuimast. Natukese aja pärast ütles sõdur:
„Isand, kas ma võiksin teid veel paluda?“
„Milles?“ küsis Indrek.
„Jätke see kiri endale mälestuseks.“
„Hea küll, tänan,“ ütles Indrek, võttis taskuraamatu ja pani kirja sinna vahele.
„Ja kas te ehk nüüd annaksite mulle oma nime ja aadressi“ palus sõdur edasi.
Ka seda tegi Indrek. Siis vabandus sõdur ajapuudusega, sest ta olla salaja kasarmust välja hiilinud, ja nad maksid arve ning lahkusid. Kusagil kitsal ja pime-
