nina, kui ütles irvitades, nagu oleks tal sellest kõigest ainult kahjurõõmu:
„Te ju teate, inimene on nagu neljajalgnegi: tema tahab teisest üle olla. Seni kui meil oli tundmus, et meie oleme või saame valitsusest üle, läksime kõik üheskoos, aga nüüd meil nähtavasti enam seda tundmust ei ole ja sellepärast hakkame kedagi teist otsima, kellest oleksime üle. Nõnda siis proletaarlane kargabki kodanlase, vähemlane enamlase, vene sotsiaaldemokraat eesti sotsiaaldemokraadi ja majandusemees aatevenna kõrisse kinni ning vastupidi, sest need kõik on praegu nõrgemad kui valitsus. Valitsuselt ei jäksa me enam midagi võtta, aga üksteiselt loodame kõige paremad suutäied ära kiskuda.“
„Aga nõnda kisub ju valitsus meilt kõik suutäied lõpuks,“ ütles Indrek.
„Sest pole ühti,“ irvitas Viljasoo endiselt nina kirtsutades, „sellega oleme maast madalast juba harjunud, et meil midagi ei ole.“
Aga Sillamäe sai asjast hoopis teisiti aru. See selgus siis, kui peatoimetaja tuli temale oma täbarat seisukorda kaebama, lausudes:
„Lihtsalt ei tea, mis teha või mis öelda. Igal parajal juhul sõimavad sind pursuiks, vereimejaks, ja teiste kurnajaks, aga sestsamast tulevad ja tahavad raha. Kes siis kumbagi kurnab, kas mina raha andes või nemad raha võttes? Üks kahest: mina kas olen tõepoolest pursui ja proletaarlaste vastane ja siis jätku nad mind rahu või ma olen nende kaasvõitleja ja abimees ja siis ärgu sõimaku mind ja minusuguseid, vähemalt mitte enne kui praegune võim kõrvaldatud.“
„See on valitsus, kes talitab oma agentide kaudu roomlaste eeskujul: divide et impera,“ ütles Sillamäe. „Valitsus poetab oma käsilased revolutsionääride ridadesse ja need ajavad seal pilli lõhki — teevad suurejoonelisest politikast kildkondlise jõhvilõhestamise ja karvakitkumise, nagu oleks politika erakond mõni tõrreusulahk. Ja mina ütlen: valitsus saavutab nuhkide kaudu lõpuks oma eesmärgi, ajab üksikud rahvakihid enneaegu teineteise vastu üles ja teeb nad siis üksikult
