„Mille pärast?“ küsis Sillamäe vastu. „Teie rumaluse või edevuse pärast, mis?“
„Ei, vaid oma kasimata suu pärast,“ ütles Joosua. „Sa teed naeruväärseks ka kõige kõrgema ja pühama.“
„Sa oled idioot!“ karjus Sillamäe nüüd. Selle peale viskas Kuru sulepea prahvatades lauale ja laskus lootusetult seljakile toolitoe najale, kuna Joosua toolilt kargas ja punetava näoga, juuksesalgud silme ees, Sillamäe laua äärde sööstis ning vaiksel, kuid väriseval häälel küsis:
„Mis sa minust tahad?“
„Et sa jätaksid oma igavese proletaarlise jörina, kui lõmpsime üheskoos kodanlisel künal,“ vastas Sillamäe, „muidu pean arvama, et oled juhm või kelm.“
„Oma ilmavaadet ja põhimõtteid ma kodanlise läätseleeme eest ei müü,“ ütles Joosua ja lisas juurde, „aga sina oled mustasajaline ja kodanlaste sabarakk.“
„Mina olen ise kodanlane,“ kinnitas Sillamäe.
„Ehk aitab juba,“ ütles Kuru rahulikult vahele, „sest nüüd on kõigil teada, mis te olete: üks juhm või kelm, teine mustasajaline või kodanlane. Trükikoda näeks hea meelega, et te muu seas oleksite ka ajakirjanikud, sest muidu jääb leht jälle hiljaks.“ Viimased sõnad rääkis ta siis, kui trükikojast ilmuti käsikirjade järele.
Nõnda surusidki kodanlane ja proletaarlane ninad paberile ja hakkasid radikaalset lehte kirjutama, kuna Indrek lahkus toimetusest tundmusega, et mitte need seal, vaid tema on see juhm ja kelm, kellest oli just praegu jutt. Ainult mustasajaliseks ja mingiks sabarakuks ei saanud ta end pidada, seda mitte.
Nõnda lonkis ta kodu poole. Seal ootas teda kiri, mis teatas, et ema on haigeks jäänud, nii et on pidanud arsti tooma. Aga sellest pole suurt abi olnud, sest valud kestvat ikka edasi — paremas puusas, jalas ja külje sees, eriti just viimases. Ainult niipalju olevat arst öelnud, et see võivat kaua kesta, tähendab — haigus ja valud. Lõpuks taheti Indrekult, et tema muretseks linnast paremat rohtu — kangemat, mis võtaks vähemalt valugi ära või tuimendaks keha, et nii väga ei tun-
