„Muidugi, mis teil siis nüüd veel muud üle jääb, kui ainult uskuda, kõike tõeks pidada, sest see on ju ainukeseks lohutuseks. Mõelge ometi oma seisukorda, kui ühel ilusal päeval selgub, et teid on lihtsalt ninapidi veetud. Te olete ju siis rüütel, kes sureb, kaitstes daami au, mida sel juba ammugi enam ei ole.“
„Jah, teie ei ole sugugi soliidne,“ lausus Kuru ja vaatas Indrekule halvakspanevalt otsa.
„See kõik on tühi kodanline puru,“ ütles Joosua. „Teie unustate peaasja. Teie unustate, et ta pistis käe revolutsiooni kassasse, mis on sama hea, kui pista käsi revolutsiooni enda külge.“
„Ühelgi revolutsioonil pole kunagi mingit kassat olnud,“ vaidles Sillamäe kohe vastu. „Revolutsiooni teostavad kas nälgijad, paljasjalgsed ja närukaelad või pole mingit revolutsiooni, on ainult lihtne kuninga tapmine, nagu Inglismaal. Revolutsioonid tehakse kassata, aga kassameistrid kasutavad revolutsiooni.“
„Nõnda on ainult kodanliste revolutsioonidega,“ vastas Joosua. „Praegu aga teostame puht proletaarlist revolutsiooni ja selles…“
„…ei saa kassata läbi?“ pistis Sillamäe vahele. „Eks ole nõnda? Proletaarlasel peab ikka kassa olema, kodanlane võib ka ilma selleta mässata.“
„Sinuga ei maksa neist asjust rääkida,“ ütles Joosua nüüd.
„Eks ole,“ kiitis Sillamäe järele. „Aga ütle ometi, oled sina või su mõttevennad proletaarlased? On Kröösus proletaarlane? Aga miks ta siis kahehobuse-voorimehega sõidab?“
„Sa küsi seda temalt endalt, kui julged,“ muigas Joosua üle õla, sest ta istus, selg Sillamäe poole. Aga see ei võtnud seda nagu kuuldavakski, vaid jätkas:
„Tead, mis mina sulle ütlen: mitte kõik pole proletaarlased, kes end selleks peavad, vaid paljud neist on proletaarlaste kassameistrid. Need on kaarnad, kes panevad revolutsiooni nisu oma pugudesse.“
„Kaarnad ei armasta nisu, vaid raibet,“ ütles Kuru asjalikult.
„Kas kuuled,“ pistis Joosua pilkavalt.
