XXV.
Mida paljud olid ennustanud, see sündiski, pealegi veel nõnda, et ükski õieti ei teadnud, millal see just oli sündinud: rünnatav valitsus oli muutunud oma korda ründajaks. Ründamine ei avaldunud esiotsa milleski muus, kui aga ratsapatrullide suurendamises tänavail ja „sabade“ seadmises inimesile, kes pidid end ise ja keda ka teised pidasid revolutsionäärideks. Et see oli praegu väga auväärt elukutse, siis oli sagedasti väga raske mõista, kus lõppes tõsine veendumus ja algas tühine edevus, ja nõnda pidid vaesed nuhid mõnikord inimesi ainult sellepärast jälgima, et nad riietusid näruselt ja lohakalt, kandsid pikki sasis juukseid ja liikusid ning kõnelesid teatud hoolimatuse ja jõhkrusega, mis pidi kõigile meelde tooma Kristuse sõnad: „minu riik pole siit maailmast.“
Üks tulemus oli nuhkide eksitusel ometi: inimesed, kes olid ainult mänginud revolutsionääri, hakkasid nüüd uskuma, et nad on tõepoolest revolutsionäärid, sest miks muidu neid jälgivad nuhid. Teiseks tulemuseks oli, et hädaohtlikkude isikute nimestik kasvas sandarmivalitsuses aina pikemaks ja nuhkide tähtsus suuremaks. Nõnda paisutati vett kohalikkude võimumeeste rattale, et võiks vahetpidamata kõrgemaid valitsuseasutisi pommitada suuremate sõjajõudude nõudmiseks, muidu ähvardades heita endalt vastutuse riigi tuleviku eest nende kätte usaldatud raioonis.
Nüüd saabuski silmapilk, kus töölised hakkasid vabrikuist koju ilmuma, hõlma all mingisugused oma-
