ta on püha mardikas, kes treib sõnnikustki aina uusi maailmu. Aga mina olen teisiti loodud, juba maast madalast. Mina pole osanud naistele kunagi nõnda otsa vaadata, et näeksin uusi maailmu ja kuud ning tähti ega oska ka nüüd, sest vanaduses neid asju ei õpita. Mina ei oska ka lastega midagi peale hakata. Hea küll, kui ta magab, nagu siis õhtul pimedas, siis mässid ta muidugi kuue sisse ja kahmid ta kuidagi sülle, aga mis temaga siis teha, kui ta käib või jookseb ja sulle otsa vaatab, sinuga räägib, jumala eest ei tea. Mul on ikka pisut hirm, et kui puudud teist kusagilt, murrad äkki midagi küljest ära, nagu kannul kõrva. Aga on see siis hale süda, kui sa ei murra kannul kõrva ära? Mariest saan ma muidugi aru, kui ta ütleb, et tema olevat oma lastega nagu mõni sant või kerjus. See on muidugi alandav, sest armuand alandab alati. Sellepärast ei pea inimesele kunagi armu andma…“
„Aga miks te siis seda teete?“ küsis Indrek.
„Ega ma ei tee ju,“ vastas Viljasoo, „ainult Marie ja teie arvate, et minu tegu on armuand. Et Marie minu seletusi ei usu, sellest ma saan aru, sest temal on ta naiselik väärtus kaalul ja pealegi ei või tema kuidagi mõista, et niiöelda revolutsioonilise tegevuse ja selle tagajärjed peab laiendama ka naistele ja lastele. Mõistate? Revolutsiooniline tegevus!“ Indrek ei võinud siinkohal kuidagi naeratust tagasi suruda, mida ka Viljasoo märkas ja siis jätkas: „Teie muidugi naerate, sest teie ei tunne asjaolusid. Teie ei tea ju veel, et see polegi minu raha, mis ma Mariele ja tema lastele annan. Ärge mõelge, et ma räägin neist summadest, mis rahvas oma hingeõnnistuse pärast langenute perekondadele kokku kannab, need on muidugi täisverd armuand. Aga nendest osasaamise keelasin ma Mariel ära, et poleks tegemist armuandidega. Ja teate, mis Marie mulle sellepärast tönnides ütles? Mina tahtvat üksinda see suur heategija olla. Mina ja heategija! Naeruväärt! Ma pole kellelegi kogu eluaeg head teinud. Asi on üsna lihtne: raha, mis ma annan, on vana Bõstrõi oma, kes oli täisverd eestlane, kandis vene nime ja oli muidu peaaegu sakslane, ainult et ei
