„Aga mis sa siis otsisid sinna?“
„Arvad, et olin kohe nii tark, kui praegu? Nii tark pole keegi, enne kui on sees. Ja siis — tjänii ljämku! Aga seda ei tohi ühelegi hingele öelda, nimelt — et oleme viimne jätis, et kõik peavad meid selleks, kõik. Ka igasugused ametikohad, kes ise ilma politseita läbi ei saa. Sandarmistki peetakse rohkem lugu kui politseinikust. Et ma seda sulle ütlen, käib minu kohuste vastu ja on väga rumal, aga sa kuulsid isegi, mis need kaks minust arvavad. Sellepärast pea meeles: kui sa ei taha ennast määrida, siis hoia minust eemale. Seda oleksin pidanud sulle kohe ütlema, aga olgu, teen seda nüüd, nii et sa teaks.“
„Aga mina vilistan sellele teadmisele,“ vastas Indrek.
„Teed väga rumalasti,“ ütles Otstaavel taeva vahtides. „Millalgi kahetsed.“
„Pole tänini midagi kahetsend, ei kahetse ka seda,“ kinnitas Indrek.
„Noh, siis las käia,“ ütles Otstaavel istukile tõustes. „Mina olen sulle öelnd, minu süda on puhas. Ainult hea oleks, kui sa selle tänase peaksid täiesti iseendale, liiatigi kui juhtud maale minema, siis seal, tead, pea suu.“
„Pean suu,“ vastas Indrek.
„Nii siis võime ühes tagasi minna, nagu tulimegi,“ ütles Otstaavel üles tõustes. Ja et koosolijate suurem parv oli juba minekut teinud — nende summ mustas eemal mändide vahel — siis hakkasid ka nemad samas suunas liikuma.
„Väga ligi polegi hea, sest kes teab…“ ütles Otstaavel oma mõtet lõplikult väljendamata.
Nõnda siis läksid nad suuremale hulgale ainult silmnäos järele. Meestesumm katsus paar korda laulu alustada, aga millegi pärast vaikis see mõlemal korral peagi. Lagedale jõudnud, Otstaavel ütles tähelepanu juhtivalt:
„Näed sa, punane lippki üles tõmmatud. Kui nad nõnda mõtlevad linna minna, siis läheb tingimata löömaks lahti. Ilmtingimata! Ennem ükskõik mis, seda mitte! Lõhu või tosin monopolipoode, sest pole kuigi
