nule? Kas sa tõesti ei visanud midagi rahva sekka laiali? Sul ei olnud põues lendlehti, mis?“
Kristi tundis, kuis ta veri tõusis näkku ja silmis lõi virvendama, nagu langeks kõigile äkki tihe udu. Ta tuikus pisut jalgel, nagu peaks ta maha kukkuma. Ema, kes seda nägi, mõistis, et isal on õigus, ja ta ei osanud midagi muud, kui aga lausus südame põhjast:
„Armuline taevas! Sellepärast siis need haavadki!“
„Sellepärast või mitte sellepärast,“ rääkis isa edasi, „aga ühte ütlen ma sulle, tüdruk, need tembud pole naljaasjad. Hea küll, lähed koosolekule, kuulad, mis seal räägitakse, see on tühine asi, aga lendlehtedega oma käsi hakata määrima…“
„Isa, ma palun,“ ütles Kristi vahele.
„Suu vait ja kuula,“ põrkas isa tütre peale. „Aga mis siis, kui mõni sala nägi, kui sa need lendlehed rahva sekka laiali viskasid? Siis oled sa nimekirjas. Kindlasti! Oota ainult parajat silmapilku, millal sulle järele tullakse.“
„Issand Kristus!“ ohkas ema. „Taga hullemaks asjad ikka lähvad.“
„Ja muidugi,“ kinnitas isa, „taga hullemaks nad lähvad. Või arvate teie, et mässajad on juba võitnud, vabadus käes? Seda veel vaatame, kes võidab. Ja sellepärast, tüdruk, pea meeles: hoia oma käed kõigest puhtad, mis võiks olla sinu vastu süüdistuseks. Sina oled rumal, sina ei tea, lased enda sisse vedada, targemad kasutavad sinu rumalust ja saadavad su sinna, kuhu ise ei taha minna. See on ikka nõnda. Mõistad? Ma ei ütle mitte, et sina ei peaks olema vabaduse ja revolutsiooni poolt, seda mitte. Mina ise olen vabaduse ja revolutsiooni poolt ja ka sina võid olla, aga seda peab oskama, muidu oled sees. Näiteks mina ise, mina olin ka alguses rumal, kohe püssi ette ja käsi valmis. Samuti see turul laskmine. Seal said ainult rumalad surma ja haavata, targad jäid terveks. Targad, kes asja tunnevad, kel on õige nina, need jäävad ikka terveks. Sellepärast, kui sa midagi niisukest mõtled teha, siis tule ja ütle minule, peame enne aru ja peame ka pärast aru, nii et mis tehtud, see ka silutud — mitte jälgegi
