„Siis saab minust ka ükskord varas, sest mina tahan rikkaks saada, las nad siis katsuvad mind naerda,“ rääkis tütar.
„Mis sul täna ometi pähe on tulnd?“ küsis ema. „Kust sa selle võtad? Et isa niisukest juttu ei kuule, hoia selle eest.“
„Arvad sa, et isa oleks nii väga varguse vastu, kui sellega saaks rikkaks?“ küsis Kristi.
„Kuule, sa ajad mulle hirmu peale,“ ütles ema vastuseks ja vahtis tütrele uurivalt silma. „Kust sul ometi tulevad niisugused mõtted?“
„See on vabamõtlemine,“ seletas Kristi emale. „See on niisuke mõtlemine, et võid mõelda kõik, mis pähe tuleb, kõik, mis tahad. Mina õpin vabalt mõtlema, nii et oleksid igasugused mõtted valmis, kui revolutsiooniga tuleb neid tarvis. Muud kui see on see häda, et revolutsioon läheb ikka rutemini kui minu vaba mõtlemine.“
„Sa oled selle revoluutsioniga hoopis totraks läind või olen mina, vanainimene,“ ütles ema lootusetult.
„Aga see on ju hoopis lihtne, ema!“ hüüdis Kristi. „Tule, ma seletan sulle selle asja ära, nii et sa teaksid ja saaksid targemaks. Linnas oli lõhkumine ja põletamine, eks olnd?“
„Mis siis sest?“ küsis ema arusaamatuses.
„Oota!“ käskis Kristi. „Las mina! Pärast oli tapmine ja mina sain haavata, härra Paas tõi mu koju, sest tema ei olnd haavatud, oli muidu niisamuti verine, nii et, tähendab, see oli teiste veri, minu ja veel kellegi. See on sul kõik selge ja arusaadav, eks ole, ema?“
„Armas laps!…“ tahtis emand Lohk vahele rääkida.
„Pea, pea! Oota, kuula!“ käskis Kristi. „Tähendab nii: seda kõike me nüüd teame ja võime sellest ilusasti ja rahulikult mõelda…“
„Mina ei või seda sugugi rahulikult mõelda, kuidas härra Paas su koju tõi,“ ütles ema vahele.
„Hea küll, sul on õigus, mina ka mitte,“ oli Kristi nüüd nõus. „Aga ometi võime sellest mõelda, kuigi mitte rahulikult. Aga ütle, ema, kas sa enne seda ka oleksid võinud sellest kõigest mõelda? Kas sa oleksid
