„Te olete hea,“ ütles Kristi. „Just nõnda. Sest mina arvan, et kui arst võib vaadata, miks siis teie ei või, sest teie tõite mu ometi haavatult koju, aga arst ei toonud. Ja mina tahaks just teie arvamist kuulda, et kas see on nii hirmus ja naeruväärt, nagu kaupmees ja kõik teised räägivad.“
„Juba ette võin teile kinnitada, et selles pole midagi naeruväärset, ennem võite selle peale uhke olla,“ seletas Indrek.
„Aga vaadake ikkagi,“ palus Kristi, „siis on kindel ja ma tean. Pöörake natukeseks silmad ära, ma sean valmis, siis… Veel mitte… oodake veel… pisut veel… soo, nüüd… nüüd võite vaadata, vaadake üsna julgesti, nüüd ma enam ei häbene, teid ma ei häbene. Noh, olete vaadanud? Nägite? Öelge midagi, ma palun! Muidu hakkab mul jällegi häbi. Näe ongi! Te olete hirmus! Jumal, olen mina küll rumal! Nüüd alles saan sellest aru.“
„Te ei ole sugugi rumal,“ vastas Indrek talle nüüd tõsiselt. „Ja mis puutub sellesse armisse, siis on ta nagu iludusemärk kusagil palel.“
„Fui!“ hüüdis Kristi. „Nüüd on mul hirmus häbi! Miks te seda ütlesite. Kui ma oleks seda ette teadnud, siis ma poleks teile eluilmas näidand. Te lähete lõpuks ja hakkate seda armi ka mujal nõnda kiitma. See on lihtsalt kole! Kuidas te ometi võite nõnda?“
„Kui te silmapilgukski arvate, et mina võiksin minna sellest kusagil või kellegile rääkima, siis ei oleks pidanud te mind nõnda usaldama,“ ütles Indrek.
„Eks ole,“ vastas Kristi nagu rõõmsalt, et pääsetee leitud. „Tähendab, kui mina teid nõnda usaldasin, siis teie minu usaldust kurjasti ei tarvita. Hea küll! Aga mis te siis õieti arvate, öelge päris otsekoheselt.“
„Ma juba ütlesin,“ vastas Indrek ja tahtis jätkata, kuid Kristi hüüdis vahele:
„Te olete lihtsalt hirmus või häbemata! Just! Seda ma enne ei teadnud, aga nüüd tean. Hä-be-ma-ta!“ rõhutas ta silp-silbilt. „Iludusmärk! Seal! Siga! Jumala eest!“
Indrek tõusis toolilt ja ütles nagu haavunult:
