ainult mõned sõnad, nii et varsti on täiesti ja siis pole enam midagi.
„Nõjah, kui tuleb täieline vabadus, ega inimesed ju siis enam taha tööd teha,“ arutas emand asja seletiseks. „Ja et kõik ütlevad, et Ameerikas ongi juba see päris vabadus käes, noh, siis pole muud, kui ahvid astuvad inimeste asemele, sest need on juba kõik saksad ega taha enam kõrtki liigutada.“
„Ema, ega see ikka just nõnda ei ole,“ rääkis Kristi.
Ka Indrek arvas, et see pole päris nõnda, sest ahvidelugu ta kuulnud ka Viljasoolt, kes andnud aga asjale teise valgustuse öeldes: vabadus olevat „niisikene“ asi, et tema eest peab keegi alati võitlema. Ameerikas olevat vabadus juba kõigil inimesil käes ja vabadusvõitlusele ei mõtle seal enam keegi, ainult aetakse raha kokku. Et aga vabadus sealgi üsna kuivale ei jääks, siis olevatki professorid hakanud ahvidest kasvatama uut proletariaadisugu, kes siis võtaks vabadusvõitluse päevakorrale ka Ameerikas.
„Uskuge, emand Lohk,“ ütles Indrek, „ameeriklased teevad oma ahvidega ainult nalja, sest nemad on suured naljamehed. Niipea igatahes pole ahvist inimesele mingit konkurentsi karta ei töös ega vabadusvõitluses.“
„Ah teie arvate, et kui tulevad nemad, siis meie, inimesed, jääme tööta ja leivata?“ küsis emand. „Aga siis on ju meil siin parem, sest meil pole veel ühtegi ahvi kusagil ja ükski ei õpi veel nende keelt ega kedagi.“
Kõigist neist arutusist hoolimata emand Lohk arvas ometi, et mida varem tema tütar siit ära saab, seda parem. Saab uute inimeste sekka, kes ei tea tema hädadest ja häbidest midagi. Saab õnnemaale, kus pole väiklast kadedust ega õelat kurjust. Mis Ameerikas tõepoolest on, seda ei osanud emand Lohk õieti kujutella, aga ühte uskus ta kaljukindlalt — seal on kõik hoopis teisiti kui siin. Ja tema Kristi peab sinna minema, kus on kõik teisiti, sest ka tema ise on pisut tei-
