gasi igat kanti läbi mõelnd. Ainult ühte ei saa ma selle juures kuidagi mõelda, ühte mitte.“
„Mis asja mitte?“ küsis Indrek.
„Seda, et teie oleksite saanud seal surma,“ vastas Kristi.
„Aga see on ju kõige lihtsam, kõige loomulikum ja võimalikum,“ ütles Indrek.
„Olgu,“ lausus Kristi mõttes, „aga niipea kui katsun ainult pisinatukenegi kujutlusega sinnapoole tüürida, et mina elan ja olen üleni verine ning ronin teie juurde, aga teie ei liiguta enam, ei vasta, ei hinga, kohe astub küsimus teele ette: aga kes mu siis koju oleks toond? ja nõnda ei saagi enam edasi mõelda, mitte ei saa.“
„Aga katsuge nõnda mõelda, et mina olen surnud ja teie olete surnud, meie mõlemad surnud,“ õpetas Indrek.
„Olen katsunud, ei saa ka seda,“ ütles Kristi. „Ei saa üldse mõelda, et teie olete surnud. Enesest seda mõelda on üsna kerge. Mõelda, näiteks, et mina oleks olnud seal surnud, on päris lihtne. Oleksin lamanud üsna vaikselt ja teie oleksite tõusnud ning ära läind. Sest seda oleksite tingimata teinud, kui ma poleks teil esteks jalga ja pärast palitusse kinni karand. Ainult ühte ei tea ma, nimelt: kas ma oleks teil pärast meelde tulnd ja kas te oleksite siis ümber pöörand, et mind otsida?“
„Tingimata,“ kinnitas Indrek.
„Ma ise arvasin ka vahel sedasama, et küllap ma ikka oleks teil meelde tulnd, nii et oleksite ümber pöörand. Ja nii kui ma seda mõtlen, siis näen selgesti, kuidas te mu maast vere seest võtate ja minuga lähete. Aga surnult olen ma palju raskem kui elusalt, sest elusalt aitasin ma ise kaasa, hoidsin teist kõvasti kinni. Kas teie mäletate, kust ma teil kinni hoidsin?“
Aga Indrek ei mäletanud seda. Sellepärast arutas Kristi edasi:
„Küll olen mina katsund seda meelde tuletada, aga ei kedagi. Mõnikord näib, et palitukraest või rapatitest, siis jälle, et ümber kaela. Küsisin ema käest, et
