XX.
Viimastel päevadel oli kogu linna tallanud nagu mõni luupainaja, inimesi oli vallutanud nagu kuri pohmelus. Kõigil olid nagu tursunud näod, pondunud silmad, ükskõiksed, tülpinud liigutused, närvlik, peaaegu haukuv kõneviis. Sündmused olid langenud üksteise järele meelimasendava jõhkruse, tujukuse, ootamatuse ja üllatavusega. Keegi polnud enam kindel, et homme ei tule mõni uus pööre, mis paiskab jällegi kõik segi.
Aga ei, seekord jäi nagu pisut peatuma ja inimesed said meeleliselt niiöelda jalad alla. Nad leidsid juba niipalju rahu, et võisid paar ööd kenakesti magada. Isegi need, kes olid seletanud vabadust ja temas valitsevat õigust, olid seks korraks oma töö lõpetanud. Koosolekud ja arutamised kestsid muidugi edasi, kuid need olid juba määratud kitsamatele ringidele.
Üldse põdes rahvas nagu koosolekute, kõnede ja vaidluste haigust. Inimespõlved olid möödunud, ilma et neil oleks olnud õigust või võimalust eneste keskel kokku tulla ja oma asjust rääkida. Ning nüüd korraga võis seda teha. See lihtne tõsiasi mõjus kui joobnustav mürkaine, nagu hurmav unistus. Esimese hooga tormasid kõik kokku ja kõik tahtsid korraga rääkida, oma südame pealt midagi ära öelda. Tõttasid avalikult ütlema isegi need, kel polnudki midagi öelda, mida poleks võinud kuulda iga politseiniku või nuhi kõrv ilma kikki minemata. Võiks isegi öelda, et paljud, väga paljud tulid avalikkudele koosolekutele asjadega, mis olid keelatud viiskümmend aastat tagasi, mitte nüüd, sest suur
