majaperemehe tütart. Polnudki tüdruk suur asi midagi, aga punnis vastu, ei läind. Miks? Pole mundrit! Hakka või kalotiks, aga munder peab olema, ütleb ta mehele. Aga kalotil on ju väike palk, ajab mees vastu. Olgu, vastab tüdruk, raha pärast ära muretse, ainult munder peab olema. Nõnda mees läkski kalotiks ja siis olid pulmad. Niisuke lugu on mundriga.“
„Aga mis nüüd, kus munder satub rahva viha alla?“ küsis Indrek.
„Nüüd? Nüüd on naisel ainukeseks issameieks, et tehku need mässajad mis nad teevad, aga jätku munder rahule, sest ega see ometi kellegi kõri kallale lähe, kedagi kurna. Või kui mitte see munder, siis mõni teine, peaasi, et aga oleks munder. Nii et munder jääb, see on kindel, tulgu mäss või ärgu tulgu. Tead, mis meie vana kord öelnud, muidugi purjus peaga sõprade seltsis? Öelnud, et kui tema oleks keiser, kas või Nikolai ise, siis annaks tema oma käega kuberneridele täiesti salajase ringkirja — ministrid ja senat muidugi seda ei lubaks — annaks ringkirja ja ütleks: pange sõjaväed valmis, mobiliseerige sandarmid ja politsei, aga samal ajal kutsuge mässujuhid oma juurde ja öelge neile, et nad võivad enestele punased lipud muretseda ja kas või tulipunased mundrid, nagu tõsised timukad kunagi, ainult kui nad saavad korralikkudeks kodanikkudeks ja ei mässa enam oma keisri vastu. Ja tema on kindel, et punaste mundritega oleks kogu mäss terves riigis kauaks ajaks lämmatatud, sest inimene ei tegevatki muud, kui vahetavat ainult lippu ja mundrit. Lase see vabalt sündida, siis võid tema kas või oinasarveks väänata. Nii ütleb meie vana.“
