kellegile jalg ette panna, kaikaid kodaraisse pilduda,“ mõtles Indrek ja nägi samal silmapilgul Bõstrõi halli habet ja pead, mis muutus järgmisel hetkel halliks koera koonuks, elutuiks pungsilmiks. Jällegi võpatas Indrek, virgus ja nägi, et on päral. Ta astus sisse, koputas ja ootas ning koputas uuesti. Siis avanes kõrvaltuks ja lävele ilmus noor naine, küsides:
„Otsite härra Bõstrõid?“
„Jah,“ vastas Indrek, „aga nähtavasti pole ta kodu.“
„Ei ole,“ vastas naine, „ega tulegi.“
„Kus ta siis veel tuleb, ta on ju surnud,“ ütles valge peaga ja nirgi näoga tütarlaps ema kõrval heleda häälega.
„Jah, teda ei ole enam,“ ütles nüüd ka naine.
Indrek seisis keeletuna.
„Juba pühapäevast saadik pole teda enam,“ jutustas naine. „Siis läks teine hommikul välja ja pole sest ajast saadik enam ilmunud. Räägitakse, et pühapäeva õhtul, kui see laskmine oli, siis…“
„Siis oli tema ka turul, mis?“ rabas Indrek küsida.
„Ei, turul mitte,“ vastas naine, „vaid sealt hoopis eemal kaugel, kusagil uulitsal ning sinna ta kukkunudki.“
„Kohe surnuks,“ täiendas tütarlaps ja vaatas tõsiselt, kuid üsna ükskõikselt Indrekule otsa, nagu ei taipaks ta veel kuigi palju sellest, mis ta räägib.
„Pea nüüd sina oma suu,“ sõitles naine last, nagu oleks ta kade, et see napsab kõige paremad sõnad tema eest ära. Ja Indreku poole pöördudes jätkas ta: „Jah, räägitakse, et kohe surnuks, sest kuul läinud otse südamesse.“
„Ilusti kohe südamesse,“ kinnitas laps.
„Aga kus on surnukeha?“ küsis Indrek.
„See on ühes väikeses söögimajas, kui ehk teate, üks vana proua oma kahe tütrega peab seda.“
„Tähendab, ometi mitte koera ei leinata seal majas,“ mõtles Indrek endamisi ja vastas siis naisele: „Tean, tean, olen seal käinud. Tänan! Head õhtut!“
„Head õhtut jah,“ vastas naine. „Seal ta ongi. Käis teine ikka seal söömas ja nüüd on ta ka seal.“
