teid, kes laskmisest osa võtsid, truu teenistuse eest tänada.
Kristi, kes pidi lamama kõhuli, sest nõnda oli tal haavade pärast kõige parem, ütles, et tema saab nüüd terveks paljast rõõmust. Ta näitas Indrekule oma kinnimässitud jalasäärt, mille sääremarja kuul riivanud, ja lisas seletuseks juurde, et teine haav olla pisut halvem, kuid seda ei võivat ta näidata, ei, seda mitte. Isagi ei olevat seda haava näinud, ta ainult teab, kus ta on. Ka Indrekule võivat Kristi seda öelda, kui ta väga tahab.
„Las ta paraneb enne ära, öelge siis,“ naeratas Indrek haavatule.
„Hea küll, las ta paraneb enne ära,“ oli see punastudes nõus.
„See kõik on minu süü,“ ütles Indrek. „Mul on nii kahju, et ma ei lasknud teid koju tulla, vaid mangusin koosolekule.“
„Aga mul on peaaegu juba hea meel, et see nõnda läks,“ seletas Kristi. „Nüüd ma ometi tean, mis on tõsine hirm, eks? Õnneks pääsime kergelt, teie jäite päris terveks ja minul ainult need kaks kriimustust.“
„Või kriimustust,“ lausus Indrek. „Aga verd olid kõik kohad täis.“
„Teie ise olite ju veel hullemini verine,“ vastas Kristi. „Ja oma saapast jäite ka ilma, see on jälle minu süü.“
„See oli saapa süü, sest miks oli ta nii vana ja miks kummid nii väljaveninud,“ seletas Indrek.
Vana Lohk ise oli laskmise eest õigel ajal putku pistnud ja ka Käba ning paar teist meest endaga kaasa viinud. Tema ütles Indrekule:
„Lollid, jäävad teised nagu oinad püsside ette, just kui poleks kellelgi silmi peas, et soldatid seavad end laskevalmis.“
„Aga meie ei näinud ega kuulnud ju midagi,“ ütles Indrek, „seisime rahva varjul ning oli juba üsna pime.“
„Hea küll, et teie ei näinud, aga teised, kes solda-
