tema ümber valitseb vaikus. Ainult päike paistab soojasti helesinises kevadises taevas, tuul kahistab pehmeis, kleepuvais lehis ja vahetevahel laulab mõni väikene linnukene suigutavat laulu lamavale poisile. Indrek näeb nii selgesti seda helendavat päikest sinikevadises taevas ja ta arvab isegi, et kuuleb lindude laulu lehestikus, ja ta lausub uuesti endamisi: „Ometi olen see mina.“ Nüüd ta märkab äkki, et praginat enam ei ole, on ainult ägamine, oigamine ja häälitsused, mida võib küll kuulda, kogu kehaga nagu tunda ja mitte kunagi unustada, kuid millele ei tea nimetust. Indrek tõstab pead ja näeb, et ka teised tõstavad pead, ning siis ajab ta enda püsti. Aga keegi on tema jalge peal, ta ei saa neid kuidagi vabaks. Kes seal on või oli, seda Indrek ei tea, mäletab ainult, et kuidagi vabastas ta oma jalad sellest teisest, nii et sai püsti ja katsus käia. Aga niipea kui tõstis jalga esimest korda — see pidi olema pahem jalg, sest pahem saabas jäi tal kadunuks, sellepärast pidi see olema pahem — niipea kui ainult mõtles teda liigutada, tundis kohe, et keegi hoiab sellest kõvasti kinni, kramplikult kinni. See oli esimene silmapilk, kus Indrek mäletab olevat tundnud nagu hirmu ja selle tõttu tõmbas ta paar korda järsku oma jalga, nii et sai ta vabaks. Nüüd ta hakkas minema, sest ka teised läksid. Indrek nägi, et teised siin-seal kukkusid, tõusid üles ja kukkusid uuesti, aga tema ei kukkunud, ei, tema mitte. Mitu sammu ta sai astuda, seda ta ei tea, võib ka olla, et ta üldse polnud veel jalga jala ette tõstnud, aga äkki tundis ta, et keegi hoiab tal palitust kinni, ise nagu ägab ja nuuksub. Indrek tahab enda uuesti lahti kiskuda, sest tema peab ju edasi minema, aga siis kuuleb ta nagu tuttavat häält, mis ütleb: „Aidake mind, palun! Aidake mind koju!“ Alles nüüd pöördub Indrek ümber ja kummardub, et vaadata, kes see räägib nii tuttava häälega, ning näeb, see on Kristi. Aga miks ei tõuse ta püsti, vaid on põlvili või kuidagi nõnda, mis pole püsti, põlvili ega käpuli? Ja siis tuleb tal äkki nagu täis aru tagasi, sest ta märkab maas verd, palju verd ja näeb läheduses meest, kel poleks nagu pead otsas olemaski. Ning ta kummardub
