gu. Kristi viis Indreku hoovilegi, et näidata, kus kasvanud varemalt vana pärn, millest pole enam asetki järel. Isegi koridori kutsus ta teda, aga sinna Indrek ei läinud, ei, sinna mitte, hoovist jätkus. Ja äkki tuli tal meelde Vargamäe, see suur ja avar Vargamäe, kui võrrelda teda selle linnaaguliga, üksiku räpase ja haiseva majaga, kitsa, pimeda hooviga ja tänavatega, mis täidetud kas tolmu või poriga. Ometi olid nad end tundnud selles avaruses vangidena ja neist polnud ühtegi kaelakandjat, kes poleks ihanud sealt minema. Tal hakkas peaaegu häbi selle tütarlapse kõrval, kes näitas talle seda hoovi, seda planku ja tema taga kasvavaid žasmiine. Ja esimest korda ta arvas õieti taipavat, et armastuseks pole peaaegu midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.
Oli juba videvik, kui nad jõudsid südalinna ja mõtlesid koju minna. Aga siis nad nägid, et vabal platsil seisab mingi tume rahvakogu ning Indrek kutsus Kristit vaatama, mis seal lahti on. Kristi ajas küll vastu, et tema peab nüüd tingimata kohe koju minema, sest ta oleks pidanud seda juba ammugi tegema, aga kui Indrek lubas aidata kodu isa ja ema paluda, siis andis ta naeratades järele ja läks kaasa. Nagu selgus, siin jätkati koosolekut, mis oli lõppenud linna taga murul. Kõneles jällegi sama noor neiu, keda nad olid estekski kuulanud. Aga vaevalt Indrek ja Kristi jõudsid läheneda rahvahulgale, kui see nagu võpatas ja ärevusse sattus: kõik pöörasid pead ja silmi, lähemad õiendasid kaela ja tõusid kikivarbaile, kuna siin-seal kostis sõna: „Soldatid!“ Kusagil küsis keegi valjusti: „Mis, kurat, need siit tahavad?“ kuna teine samuti vastas: „Võmmidele abiks.“ Siis ütles ka kõneleja soldatite suhtes midagi, aga ei Indrek ega ka keegi teine tema läheduses saanud neist sõnadest aru. Vististi pidi see midagi rahustavat olema, sest hulk jäi endiselt paigale, nagu tahaks ta kõnet edasi kuulata. Ja et Indrek ning Kristi asusid rahvahulga ühel serval, soldatid aga otse vastupidisel poolel, siis jäid ka nemad paigale, nagu tahaksid nad oodata, mis tuleb. Kristi oli lühike ja ei ulatunud üle inimeste peade vaatama, ja kuna ta tingimata tahtis
