Järgmisena asus kõnelema noormees, kel nägu valge nagu lubi.
„Näete, vist värvitud, et ei tuntaks,“ sosistas Kristi.
„Küllap on seda vangla värvinud,“ arvas Indrek.
„Nii valgeks!“ imestus Kristi kaastundlikult.
„Mõne valgeks, teise mulla karva,“ vastas Indrek.
Kristi tahtis veel midagi öelda, kuid ümberringi hakati sisistama, sest nõuti rahu, et oleks võimalik kuulata, mis kõneleja räägib. Noormehel tulid laused aeglaselt, nagu mõtlikult. Isegi üksikuil sõnadel peatus ta, veeretades neid nagu enne hääldamist suus. Tundus, nagu oleksid tal lõuapärad kanged, kurgus pitsitus või keeles vahetevahel kramp: ta peab pingutama kogu oma jõudu üksikute sõnade väljasurumiseks hammaste vahelt, mis kipuvad aegajalt üksteisele nii ligi, et jääd kuulama, nagu peaks kostma nende lõgin või krigin. Need nagu pingutatud suuliigutused ja käte kramplikud rusikasse tõmbed tekitasid tahes või tahtmata mulje, et igas vaevaga väljendatud sõnas, olgugi ta iseenesest kas või sootuks lihtis, peitub mingi sügav mõte, raske ja läbikannatatud tundmus ja tõelik veendumus, mis raudne ja kõikumatu. Pealegi oli sõnade kaal oskusega valitud. Nad olid küll nagu värvivaesed ja kuivavõitu, aga nad harmoneerisid kõneleja peaaegu kõleda ja ometi rinnutu häälega.
Kui kauemat aega kuulata, siis omandas kogu kõne mingisuguse imeliku valkja helgi, nagu oleks tal midagi ühist kõneleja valge näo ja valkjalt välkuvate silmadega. Sõnad alguses rususid, peaaegu masendasid, nii et kõigil läksid pihad vimma, aga äkki tundsid ei tea miks kõik, et nad olid täis põlevat viha ja et nad polnud vimma rudjutud, vaid ainult turja tõmbunud, nagu oleksid nad iga silmapilk valmis kellelegi kallale kargama.
Lõpuks muutusid sõnad ähvardavaks ja teravaks, kuulutades vägivalda neile, kes tänini valitsenud ainult vägivallaga. „Ja kui vägivald sünnib, siis heidame vastutuse endalt, sest meid sunnitakse, meid aetakse, meid tõugatakse vägivallale. Vaenlasel hambad taeva poole ja jalg kõrile, see on meeste mood.“
