nüüd ma enam ei tahagi hästi minna, kardan, et seal on igav. Aga siin on praegu nii huvitav, nii huvitav! Kusagil pole praegu nii huvitav kui Venemaal, sest siin on revolutsioon. Mis tuleb teil silmade ette, kui pigistate nad kinni ja ütlete pikkamisi: re-vo-lut-si-oon. Üsna pikkamisi!“
Aga Indrek polnud tänini kunagi seda katset teinud ja sellepärast ta ei teadnud, mis tuleb revolutsiooniga silme ette, kui need on kinni.
„Mina näen ainult tuld ja verd,“ seletas Kristi, „suurt tuld ja palju, palju verd. Kui ma nõnda kaua kinnisilmi seda vaatan, siis hakkab mul hirm, aga ikkagi ma ei ava silmi, sest mulle meeldib see hirm. Teate, sellest õhtust saadik, kus me kahekesi mööda linna käisime, hakkasin ma hirmu armastama. Kas teie ka armastate hirmu?“
Aga Indrek ei armastanud hirmu.
„Mida siis teie armastate?“ küsis Kristi.
„Mina ei armasta vist midagi õieti,“ vastas Indrek.
„Ei armasta midagi?!“ imestus Kristi. „Ja polegi armastanud?“
Indrek vaikis.
„Miks te ei vasta?“ päris Kristi. „Ah jaa! Tean! Ema ütles mulle millalgi. Ütles: armastus on häbiasi. Eks ole? Noored tütarlapsed ei pea armastusest rääkima, nõnda ütles ema mulle, või muidu arvatakse kohe, et nad on rikutud. Ma küsisin siis emalt, kui vanalt võib hakata armastusest rääkima, et ei oleks enam häbiasi, aga selle peale ema ainult naeris ja ütles, ma olevat alles üsna laps. Olen ma tõesti alles laps, mis te arvate?“
„Mina ei usu mitte,“ ütles Indrek.
„Mina ise ka mitte,“ arvas Kristi, „sest kas laps läheks salajastele koosolekutele või kas ta hakkaks keelatud lendlehti põues kandma? Kui ma olin alles laps, siis toppisin kassid põue ja tõin nad koju, jah, siis ma olin küll alles laps. Sest mõelge ometi, mis mõte sel on, kui võtad iga esimese kassipoja, kes istub kusagil müüriserval või keldriaknal, ja ajad aga omale põue. Ja mina tegin seda, niisuke laps olin ma. Armastasin