hul, Joosual või mõnel teisel, sellepärast nad sattusidki Bõstrõiga kokku, kes tundis, et temal endal polegi nagu õiget rõõmu, vaid ta on tulnud osa saama ainult teiste rõõmust. Temal polnud peaaegu õigust teiste rõõmust osasaamiseks, nagu ta ise arvas, sest tema polnud selleks midagi teinud ja väga hilja ta oli hakanud hulga rõõmule kaasagi tundma, pidades end peaaegu kogu eluaeg hulgast eraldatuna. Nõnda ta siis seisis kaugel teiste selja taga — vana ja hall, vimmas ja könksus jalu, kael õieli, silmad siruli prillide taga ja käsi vahetevahel kõrva ääres, et ometi midagi näha ja kuulda. Indrekut nähes ta naeratas ja tegi käega liigutuse, nagu mõtleks ta kergitada kübarat, ning ütles üle teiste peade:
„Ajasid lõpuks teistele hirmu nahka, mis?“
Aga Indrek ei mõistnud kohe, millest Bõstrõi räägib, ja sellepärast puges ta talle ligemale.
„Või arvate teie, et vangid vabastati ilma hirmuta?“ küsis Bõstrõi edasi, kui Indrek oli juba tema juures. „Puhas hirm, muud midagi. Seda nüüd vastastikku püütaksegi — üksteisele hirmu nahka ajada. See on põletamiste ja lõhkumiste ainukene mõte. Hirm, hirm, hirm!“
Viimaste sõnade juures tuli Bõstrõi ülalt maha, võttis mapi kätte ja kutsus Indrekut endaga tooli jagama, ning et nad kumbki polnud tüsedat laadi, siis võisid nad mõlemad teist puusapidi pisut toetuda. Nõnda jäid nad eneste ees seisjate selja taha ja Bõstrõi arendas oma arvamist edasi, nagu ei huvitaks teda enam põrmugi see, mis saalis sünnib või mis seal kõneldakse.
„Pange tähele, noormees,“ ütles ta, „hirm on siinilmas peaasi, hirm, mis tunnete ise ja mis ajate teistele nahka. Aga praegusel silmapilgul tekib küsimus: kuidas saavad nemad meile hirmu teha? Meil oli lihtne — lõhkusime, põletasime, aga nemad? Mis peavad tegema nemad? Meil, s. t. töölistel, ju midagi hävitada pole, sest meil puudub varandus, see eraomandus. Meil on ainsaks varanduseks tervis ja elu. Tähendab, kui nemad tahavad meile hirmu peale ajada, siis peavad nad meie elu ja tervise kallale kippuma, eks? Lihtsalt öeldud: nad peavad hakkama tapma, muidu nad ei saa. Tä-
