on ju ka lammas ise süüdi, kui hunt ta nahka paneb, eks? Ning kui ta katsub hundi eest surmahirmus põgeneda, siis on see paljas provokatsioon, et ärritada hunti end taga ajama, sest lammas peaks ometi teadma, et ta hundi eest kuhugi ei saa ja sellepärast ei tohiks ta oma jooksuga hakata hunti provotseerima, ega?“
Kõik ootasid Sillamäe vastust; Joosua viskas äkilise hooga juuksed üle pea ja Viljasoo kirtsutas nina.
„Jätame selle kristlase ja pagana ning hundi ja lamba kõrvutamise,“ ütles Sillamäe, „meie pole enam kellegi kristlased ja…“
„Mina olen kristlane!“ hüüdis Kuru.
„Käid lauakirikus ka?“ küsis Sillamäe.
„Viimasel kümnel aastal pole käinud,“ vastas Kuru.
„Noh, näed,“ ütles Sillamäe, „niisukene kristlane olen minagi. Aga see pole see! Sellepärast, jätame kristlase ja pagana, sest üks pole me enam ja teiseks pole me veel õieti saanud. Mis teame nendest? Ainult niipalju, et vana roomlane tahtis tegelikult kuugistada kogu maailma, sest muidu ei tunnud ta end õnnelikuna, ja vana kristlane pidi maksku mis maksab sööma inimese liha ja jooma ta verd, sest muidu ei saanud ta kuidagi õndsaks. Kumb suurem oinas või kumb suurem hunt, ei mina tea. Pealegi Kristus lükkas ise oma käega ümber rahavahetajate lauad, andis piitsa ja needis viigipuu, nii et see kuivas, kui sel polnud vilja, mida oleks võinud konfiskeerida või eksproprieerida.“ Viimaseid sõnu hääldas Sillamäe silp silbilt ja lisas siis juurde: „Räägib see nii väga tallekese meelest? Aga pange tähele: vanad kristlased ei hoolinud surnuistki, isegi need ajasid nad uuesti jalule, kuigi neil oli juba teise ilma lehk küljes. Niisugust vägivalda ei tarvitanud ükski pagan kogu Rooma riigis oma kaasinimeste vastu, olid need kristlased või paganad. Ja mina usun, et kristlaste ja roomlaste vahel polnudki muud tüli, kui et ühed tahtsid maailma-revolutsiooni kaudu ka surnute üle käskida, kuna teised leppisid ainult elavatega.“
