litada oma poole, nii et proletariaat jääks täna-homme üksinda ja et teda võiks vastu seina suruda.“
„Nii et konfiskeerime rahulikult edasi,“ rääkis Sillamäe nöökavalt, „ja kui neetud kodanlane taganeb hirmuga tsaari selja taha, siis sandarm küüdib ta sealt täie hooga proletariaadi rüppe tagasi. Tähendab, meie lootus on tsarismi rumaluses, eks?“
„Kui tahad, siis nõnda,“ oli Joosua nõus.
„Ei, kulla vennas,“ ütles Sillamäe nüüd tõsiselt. „Teise rumalus on halb trööst meile. Aga mis siis, kui see teine pole korraga nii rumal, nagu meie arvame?… Nojah, muidugi, meie lähme ühes venelastega, meil enestelgi on ju vene pead otsas ja vene pea on juba ammugi laulnud laulu vene omapärasustest, et nii ja naa, aga meie kõnnime oma teed, ne Jevroopoi protoorennuju tropuu. Sellepärast siis — neetud kodanlast pole vaja, astume kohe proletariaadi riiki. Arusaadav, eks?“
„Aga ajad on ju tõepoolest teised kui prantsuse revolutsiooni ajal,“ ütles Viljasoo.
„Arvate, et teised?“ küsis Sillamäe. „Mina ei arva seda mitte, aga mida ma kardan, see on — et meie oma kapsad veel sööme, olgu nad nii hapud kui tahes.“
„Ohoh!“ hüüdis Joosua pilkavalt. „Äkki meie! Ah teie ka? Kuule imet!“
„Just nii!“ kinnitas Sillamäe. „Meie ka: mina, Kuru ja kõik teised siin, meie sööme kaasa. Sest ka meie oleme revolutsiooni poolt, meie kõik!“
„Näe hullu! Kae kurja!“ ironiseeris Joosua edasi. „Korraga revolutsiooni poolt! Aga sealjuures arvad, et revolutsiooni võib teha paljakäsi. Kuid mina ütlen: revolutsioonid idanevad ainult veres.“
„Ära muretse, veri tuleb niikuinii, aga miks siis just meie peame tema valajad olema,“ vastas Sillamäe.
„Meie!“ hüüdis Joosua ärritatult. „Aina meie ja meie! Kes kurat on see meie? Kas meie põmmutasime jaanuaris talvepalee ees? Kas meie põmmutasime Tallinna tänavail? Kas meie töötasime tääkidega sadamas? Kuulume siis meie nende hulka, kes valasid seal verd? Jäta ükskord oma meie!“
