mis oli kaupluste akendega. Mind huvitab — on see kõik vagadusest, s. t. usust, või on see muidu ja kui see on muidu, siis küsin ma: mis on inimesel sest kasu, et ta pole vaga, kui ta jääb ikkagi kurjaks? Veel enam: mis on vabadusest kasu, kui inimene on kuri? Minu isa oli Vargamäel vaba, ta oli seal vabam, kui mina kunagi tänini olen olnud, aga kasu polnud sellest ei temale endale ega meile. Ja nüüd mõtlen ma: kas tõesti on mujal ilmas samuti nagu oli meil Vargamäel? Kas tõesti polegi paremat? Teate, preili,“ — esimest korda ütles Indrek Kristile selle sõna — „nõnda mõelda teeb kurvaks, teeb hirmus kurvaks. Olen päris kindel, et oleksin ma praegu üksinda, siis istuksin siia remmelga juurikale ja võib-olla nutaksin, nõnda oleks kergem. Kui olin alles väikene poiss ja kui polnud mõnikord mingit lohutust, siis nutt aitas ometi pisut…“
Aga kuna Indrek siin tulepaistel sattus rääkima oma lapsepõlvest, ei pannud ta tähelegi, mis sündis Kristiga tema kõrval. Alles siis, kui see millegi pärast nuuskas imelikult kõvasti nina, pöördus ta tema poole ja nägi, et ta pühib silmi.
„On juba mööda,“ ütles ta naeratades, kui nägi Indreku pilku. „Tuli ja läks.“
„Me lähme jaburaks siin tule paistel ja kõigi nende kumade käes,“ ütles Indrek, „parem katsume, et koju saame.“
„Katsume pealegi,“ oli ka Kristi nõus ja silmnäos ümber alles kõrgelt-kõrgelt loitva lõõma hakkasid nad minema, vahtides pöördunud peadega helendavat tuld, nagu oleks neil ometi kahju temast lahkuda või nagu tahaksid nad ta omale igaveseks meelde panna. Kaugemale jõudnud, kuhu tulekuma ulatus ainult vaevalt märgatava väriseva helgina, nad lähenesid kõndides teineteisele uuesti ning sammusid vaikselt ja nagu alistunult kodu poole.
„Nii siis on see,“ lausus Kristi mõttes.
„Nii see nähtavasti on,“ kinnitas Indrek.