siis loeksin talle ette ning küsiksin tema arvamist, nõnda teeksin ma. See oleks veel ainukene trööst ja lõbu ideaalses ilmakorras.“
Nad olid jõudnud maja ette, kus asus Viljasoo. Jumalaga jättes pidas ta Indreku käe harilikust kauemaks kinni, et peaaegu südamlikult seletada:
„Näete, noormees, niisike on inimese elu, kel on tulevikku sihitud põhimõtted. Põhimõtted võivad hävitada inimese, s. t. üksiku inimese, aga hulgale on nad suureks toeks, sellepärast peavadki olema põhimõtted.“
Selle isaliku õpetusega läks Indrek oma teed ja Viljasoo oli temaga väga rahul, sest ta oli saanud oma arvamisi avaldada ja teda oli kuulatud, kuna harilikult ükski kuulata ei taha, vaid kõik aina rääkida. Indrek aga, kes ühe sõõmuga niipalju suuri mõtteid alla neelanud, tundis üksi jäädes, et süda läheb hirmus vesiseks ja tal tõusid nii elavalt silme ette need imelised hapud kurgid, mida koeramamma annab lõunasöögil kotlettide või seaprae kõrvale. Nõnda ei võinud ta kuidagi kiusatusele vastu panna ja seadis sammud sinnapoole, liiatigi kus tal helises rõõmusõnum kõrvus, et tema „Orav“ tsensori poolt lubatud ja ilmub.
Lõunasöömine oli parajasti täies hoos ja mõlemad toad peaaegu otsani rahvast täis. Koer oli käimisest rinnutu, seisis, jalad harkis, keset esimest tuba ja lõõtsutas kõigest hingest, punane keel suust pikalt ripakil väljas. Perenaisel endalgi olid higipisarad otsaesisel. Indrekut nähes kutsus ta selle kolmandasse väiksesse tuppa, mis võeti tarvitusele ainult hädakorral või kui kedagi millegi pärast taheti eraldada.
„Las nemad jooksevad ka vahel,“ ütles perenaine tütarde kohta, kui ta ise tõi Indrekule lõunasöögi ja istus veidikeseks tema juurde oma jalgu puhkama. Muidugi, istumise peapõhjuseks polnud jalad, vaid hoopis midagi muud, sest peagi küsis perenaine Indrekult, kas ta ehk pole kohanud vanahärra Bõstrõid. Ja saanud eitava vastuse, rääkis:
„Mõelge ometi, siin pole ta ka käinud. Kas saate inimesest aru, lusikas nõnda lauale visata, ära minna ja mitte enam tagasi tulla, mitte enam nägu näidata? Olen
