— 85 —
„See oli magus hingeroog, magusam kui kärjemesi, misukest warsti jälle tahaks kuulda soada. Jumala sulane, tule meile tagasi, niipea kui wähegi wõid! Tee minu kojale jälle au, aja saadan meie külast wälja, ja — ja — Jumal õnnistagu sind selle eest!…“
Mihkel oleks hea meelega weel midagi öelnud, aga ta oli nõrk kõnemees, mille suust ainult usuline waimustus need tema kohta kaunis ladusad sõnad wälja oli litsunud. Ta pikk, suure kondiga, lahja kogu seisis weidi otseti, nagu wiltu wajunud werstapost, Maltsweti ees, ja kui ta wiimase käe lahti laskis, äigas ta paar korda, nagu midagi meelde tuletades, oma kõhna, kortsurikka näo üle, mida lõua- ja põse-alune hallakas habe nagu karune pärg ümbritses.
Maltswet oli tema kätt tugewasti wastu pigistanud.
„Ja, armas wend, ma tulen siia warsti tagasi, sest ma näen, et siin põld on, mille peale julgesti ja suure lootusega Issanda seemet wõib külwata. Püidke aga, teie ärksamad usuwennad, selle eest hoolt kanda, et waenlane öösel liig palju umbrohtu wilja hulka ei saaks külwata.“
Seejuures waatas palwemees Kiisa peremehe otsa, aga sõna „ärksamatest usuwendadest“ kuuldes nihkus Tõnu-Peetri Madis Maltswetile nii lähedale, et selle silm ka tema peale pidi langema. Noor peremees punastas rõemu pärast, kui nägi, et kuulus lugeja ta ära tundis ja talle käe wastu sirutas. Madis oli Maltswetiga kord Jaani ja teine kord Koeru kihelkonnas lugemistel koos olnud ja temaga kumbagil puhul pärast palwetundi usuasjade üle mõtteid wahetanud.
„Näe, weel üks agar sõber, kes pahareti külwi wõib takistada ja ohakaid wilja seest wälja kitkuda, kui ta aga Issandale õige ukse oma südames lahti teeb… Tere, Tõnu-Peetri peremees!“ Ja kuna Maltswet noore usumehe kätt kinni pidas ja talle oma läbitungiwa silmaga lahkesti, pool manitsedes, pool meelitades, näosse wahtis, lisas ta kergelt, ilma mingisuguse tuntawa okkata juurde: „Ikke weel wennaste kirjas ülewal?“
„Ja.“
„Wahest juba hoolekandjate aupingis?“
