— 83 —
kes temale head peab tegema. Maltswet ütles, et Jumal aitab ja peastab, kui see, kes abi ja peastmist ihkab, põlewa usuga Jumala poole pöörab, patu-tuimusest kahetsemisele ja meeleparandamisele ärkab. Need oliwad Jumala tingimised, mille täitmise eest ta abi ja peastmist wõis anda. Abi ja peastmist millest? Ometi ikka hädast, mida inimene tundis, mida ta tõeste kannatas, ja mitte hädast, mida tal polnud, millest ta midagi ei teadnud. Sest palwemeeste sõnad teisest ilmast, igawesest elust, hingelisest õndsusest, mida inimesel patustpöörmise waral waja olla katte püida, on tegelise eluga wõitlewale, töö ja murega koormatud inimesele ainult sõnad, ja neile iseäranis tühjad sõnad; nad on mõisted, mis liig kõrgel õhus ripuwad, kui et praktilise mõistusega terwe inimene nendega tegemist wõiks teha. Niisugune inimene ütleb enesele õigusega: Kui teist ilma on ja kui teised sinna sisse saawad, miks siis mitte mina ka? Ma pole pahem ega parem kui nemad. Taewasse tahan kord saada, aga häda mu hing ei tunne. Häda tunneb ainult mu ihu. Ja sellest hädast tahan peaseda.
Ning kurnatud Eesti talupoeg, kes Maltsweti jutlust kuulis, lisas juurde: Jumal tahab mind hädast aidata, kui ma oma hinge temale pühendan. Wõtku mu hing — siin ta on! Mul ju muud ei olegi kui see hing, ja ma annan ta heameelega hädast peastmise hinnaks ära. Wõta, armuline peastja, wõta see waewatud ja koormatud hing, kui sa teda nii wäga ihaldad ja kui ta juba muidugi sinu päralt peab olema!…
Rahwahulk, kes siin põlwitas, oli wõidetud — Maltswetil wõidetud. Kes seda jutluse ajal weel ei märganud, wõis seda palwe ajal selgesti näha. Siin usuti selle ime sisse, mida osaw kõnemees kuulutanud, ja et selle sisse usuti, siis oli igaüks walmis oma hinge imetegewale peastjale ohwerdama. Igaüks palwetas niisuguse õhinaga, et näis, nagu tahaks ta lunastaja tingimisi korraga, sellesama ühe palwega, täita, nii et tõotatud ime kohe ja siinsamas wõiks sündida, — et maja, kust palweheal kostis, sedamaid õhku tõuseks ja teise paremasse paika maha langeks…
