47.
Kui Maltswet 1865 Krimmist Eestimaale tagasi jõudis, oli mõisnikkude wiha tema wastu äraraugenud, sest et wäljarändamine soiku oli jäänud. Ilma sakste ja nende ülemuse poolt kimbutamist leidmata, wõis endine „rahwa-ässitaja“ nüid jälle wabalt igal pool elada ja liikuda, seda wabamalt, et ta enesest awaliku wäljaastumisega enam märku ei andnud.
Ta asus esiotsa naise ja noorema pojaga koos pikemat aega oma wanema poja, tislermeister Gustaw Leinbergi juures Paides. Selles linnas oli ka tema kõige wanem laps, tütar Juuli, tõllasepal Plink’il mehel. Siit käis ta küll wahel kauemaks ajaks ära, ühes ja teises kohas oma endiste, kodumaale paigale jäänud tuttawate pool külalisena peatades. Endisesse püsimata rändamise elusse, millest ta nähtawasti ära ei suutnud wõerduda, sattus ta aga alles hiljem, siis, kui ta naine Mari 80. aastatel ära suri, ja ta noorem poeg Johannes, kes kah tisleriks õppis, täieealiseks oli saanud, kuna ta tütrest, kes mehega Peterburi kubermangu. Luuga linna, elama läinud, juba mõni aasta enne abikaasat surma läbi ilma oli jäänud.
