— 716 —
Krimmi lagendiku stepi-õhk muidu on — kopsuhaigusi tuleb siin näituseks koguni arwa ette — aga jõeäärne kliima sai Eesti elanikkudele enam kui piinawaks; kes kaua külmatõbe põdesiwad, jäiwad pärast weetõbesse, mille tagajärseks enamisti surm oli.
Aabram kiratses kuus aastat oma kohakese peal elada, siis, 1867 a., oli ta himu Krimmist otsani täis. Ta müis oma talu 600 rubla eest Gustaw Maltsile ja rändas kodumaale tagasi. Et tal weel paar tuhat rubla endisest warandusest järel oli, siis ostis ta omale Harjumaale päriskoha, kus ta käsi hiljem jälle paremini hakkas käima.
Tema talu omandaja Malts, kes waheajal abielusse heitnud ja mõisateenistusest aasta pärast Aabrami külasse rentnikuks asunud, oli mõne aastaga juba nii palju nodikest kogunud, et tal koha ostuhinnaks 400 rbl. oma raha oli, kuna ta puuduwa osa laenas. Küll oli Gustawil Samrukis ligi 30 dessatini pärismaad, aga nõu, seal elama hakata, oli ta rahapuuduse pärast omal ajal katki jätnud. —
Krimmist tagasirändamine jäi nüid küll seisma, aga seisus oli ühtlasi kodumaalt Krimmi rändamine. Alles 1869. aastal tuli jälle uus woor Eesti wäljarändajaid, paarkümmend perekonda, Tauria poolsaarele asumaad otsima.
Nende tulekut oli juba suurendatud liikumise-wabadus, mis Baltimaal seaduseandlisel teel maksma pandud, kergendamas. 1856. aastal antud talurahwa-seaduse kõige jämedamaid ülekohtu-kühmusi weidi maha wiilides, oli muu seas 1863 a. passi-määrusi seda wõrt muudetud, et passid, nagu sisemises riigisgi, nüid aasta ja poole aasta peale wälja anti, mitte enam kahe kuu peale, kuna mõisnikud õiguse kaotasiwad, talupoega wallast wälja minemast keelata wõi takistada. Talurahwa seast tõusnud alalised kaebtused niisuguste orjapõliste kitsenduste üle, mis talupojale oma kubermangust wäljapeasemise niihästi kui wõimataks tegiwad, oliwad Peterburis aegamööda ometi mõjunud. Uued Tallinnamaa wäljarändajad tuliwad juba aastapassidega Krimmi, nii et neil seal aega jäi asukohtade järele ümber waadata. Muidugi kergendas nende asumist märksa ka see lugu, et nad hulga
