— 708 —
Ka teised hingeäratajad ja abiprohwetid riputasiwad usulise kihutusetöö Krimmis enam wõi wähem warna, üksgi neist ei rännanud enam sihilikult piibli ja lauluraamatuga, awalikka palwetundisid pidades, ringi. Selle asemel hakkasiwad nad wirgasti saaki-tõotawat põldu harima wõi hea palga peal teenima. Ants Kõrge, see hoidlik mees, jõudis enesele pikema teenistuse järgi Simferopolisse maja osta, kus ta wana ea sees weel naise wõttis ning mureta kodanikuna kuni surmani rahuliselt elas. Silejew ja Madis Kirsipuu heitsiwad linna ümbruses põllumeesteks ja kogusiwad omale kaunisti warandust, kuni wiimane hiljem Kaukasiasse edasi rändas. Tiskre neitsi Miina teenis esmalt Samrukis oma sugulaste juures mõne aasta, mispeale ta sealsamas mehele läks ja tubli perenaisena weel praegu Kaarel Torbeki kodust majapidamist juhib. Awalikust usutegewusest taganes niisamati ka Mari Kusnets, kes Krimmis oma wenna ja õemehe juures elas, kuni need 1883. aastal Kaukasiasse asusiwad; mõni aeg seepeale suri endine „lugeja Mari“ neiupõlwes ära.
Aineline ja äriline waim ei jätnud, nagu tähendatud, ka Maltswetti ennast riiwamata. Wõib olla, et rahwa muutunud meeleolu tema kui ka ta endiste abiliste kohta selles tükis edendawat kaasmõju awaldas, sest kurtidele kõrwadele ei maksa ju kõnet pidada.
Kui Maltswet ligi aasta Puschkina mõisas ööwahiks olnud, läks ta ühe Eestimaalt waremalt Krimmi asunud arsti, Dr. Fischeri, juurde, kes seitse wersta Simferopolist, Jalta maantee ääres, elas, sellesama ameti peale. Siit hakkas Maltswet sugurahwaga, kelle meelepaha tema wastu juba jahenema lõi, iseäranis Aktatschi küla inimestega, natuke sagedamini kokku puutuma. Seda tarwitas ta muu seas, et ärilisel teel oma sissetulekut pisut kohendada. Endine matiwõtja tõstis temas jälle pead. Mitte ainult ei olewat ta asunikkudele hea wahekasuga lehmi ja ühte ning teist muud müinud, waid ka ühe maja-ostu juures ohtra tulu eest waheltkauplejaks olnud.
Maja ostja oli Jaan Mõnuwere, seesama endine Albu peremees, kelle must härg omal ajal maltswettide peksjatele
