— 704 —
Paaride laulatamise-asja toimetati lühidelt ja lihtsalt. Pruut ja peigmees läksiwad ristimise-tähtedega, mis kõigil kodumaalt kaasa oliwad wõetud, ja paari tunnismehega õpetaja juurde ning palusiwad endid laulatada. See sündis sedamaid, ilma kantslist mahakuulutamiseta ja muude hariliste wormi-täitmisteta. Nagu nägusad mõrsja-ehted enamisti puudusiwad, nii puudusiwad kehwadel paaridel sagedasti ka sõrmusedgi, mida laulataja oma talituse juures tarwitas.
Kord juhtus ühel pruudil küll wana kulunud hõbesõrmus, kadunud ema pärandus, olema, aga peigmehel polnud niisugustgi. Õpetaja Keuchel, hea mees, kes sõrmuse pärast paari laulatamata ei tahtnud jätta, läks kirikust oma tuppa ja tõi oma perekonna käest wäikese kuld-sõrmse, mille ta peigmehele sõrme pistis. Sõrmus sai wahetuse läbi muidugi pruudile ning jäigi sellele — kingituseks laulataja poolt.
Seesugust wõi sarnast lahkuse-awaldust ei mälestanud Eesti asujad naljalt ühestgi kodumaa „hingekarjasest.“ Wiimased oliwad mehed wõtma, mitte andma…
Eestlaste kiriklikka tarwidusi täitis õpetaja Keuchel tawalikult pühapäewiti pärast Saksa keeli jumalateenistust. Siis käidi armulaual, laulatusel, lapsi ristimas ja ka harilist „hingerooga“ wõtmas. Nii takistaw kui kirikherra keeleoskamatus ka muiduses asjaajamises oli — lugeda oskas ta ometi paremini, kui nii paljudgi kodumaa papid Eesti keeli jutlustada, wähemast tuliwad tal sõnad sorawalt suust wälja, ilma selle kangutamise ja kugistamiseta ning ilma nende lause-weidrusteta millega waimulikud isandad Eestis koguduse kõrwu haawasiwad.
Kirikliste talituste juures sagedasti abiks oli pastor Keuchelile seesama noormees, teda ta ka wahelträäkijaks tarwitas — Gustaw Malts. See täitis kirikus köstri aset, iseäranis, mis lauarahwa wastulaulmisesse ja laulmisesse üleüldse puutus.
