— 6 —
neid ka mõni hädaoht! Kõrgelt aurawa udu seest paistis ainult pisikene täpp, mis aga kiiresti suurenes, kuni suur tugew kull nähtawaks sai, kes waikides Kugli küla ja wiimaks Kiisa talu peal toredaid ringisid hakkas keerutama. Kuked õuedes tõstsiwad nii hirmsa hoiatuse-kisa, et kõik nende sulgnaised, kes räästa all esimest korda palja maa peal jalutama läinud, silmapilk rehealuse wärawa alla kadusiwad.
Ja kus midagi ei ole, sealt pole kullilgi midagi wõtta.
Seepärast rändas ta edasi, teades, et teisest kohast ometi midagi wõtta on.
Mõlemad mõistliku näoga waresed istusiwad juba Kiisa talu suure kase otsas ja oliwad rahustatud.
„Krrae!“ ütles noorem. „Kas siis Kugli omale abi ei taha otsida? Ta peab ju ära nägema, et see nõnda enam edasi ei wõi minna!“
Wanem wares naeratas nukralt.
„Ta otsib abi.“
„Kust?“
Wanem wares ajas noka taewa poole.
„Soo, soo!“ ütles noorem. „Ja sealt on abi loota?“
Teine kehitas õlasid. „Krrae! Ma pole looduseuurija… Aga Kugli otsib weel kellegilt abi…“
„Kellelt?“
„Prohwet Maltswetilt.“
„Mis elukas see on?“
„Krrae! Saad teda täna ise näha.“
„Kus?“
„Kiisal… Eks kae, kuda Kiisa rahwas wõera wastuwõtmist ette walmistab!… Krrae! See on haruldane mees, keda täna näha saame! Kõik Järwamaa linnud tunnewad teda juba.“
Noorel waresel oli häbi, et tema teistest hariduse poolest maha jäänud, seepärast waikis ta ja hakkas seda terasemalt Kiisa talu poole wahtima.
Seal näis tõesti säherdune sibin-sabin walitsewat, nagu seisaks mõni pidulik sündmus ootel, nagu oleks haruldasi külalisi tulekul, pealegi palju, õieti palju külalisi. Sest
