43.
Asumas.
Kui Lõhmus haigemajast terwe mehena wälja tuli, pakkus Madis Kirsipuu ka temale oma juures wennaliku lahkusega peawarju.
Madise olekus ei olnud midagi, mis poolegi aimata oleks lasknud, et majas midagi oli sündinud, et tema ja Anu süita-sõbralikku wahekorda mingi tuuleke oli puutunud. Lõhmus leidis Madise eest, nagu ta Madist ikka tundnud: korralik, mõistlik, pühalik, palwelik. Ta kõneles pikkamisi, rahuliselt, õpetlikult, pool-magusa, pool-sulawa palwemehehealega. Julgelt ja otsekoheselt waatas ta Anule ja Anu mehele silma, iga tema liigutus awaldas südamerahu ja hingelist tasakaalu.
„Ela niikaua siin, kui aga ise tahad — üiri teeb Anu koka-ametiga tasa,“ ütles ta Taawetile.
Aga tema peawarjust ei tundnud Taawet ega Anu suuremat lõbu. Seepärast lugesiwad nad enestele kahekordseks õnneks, kui Lõhmusel juba mõne päewa pärast korda läks, ühe Wene tõllasepa juurest tööd leida, mis neile wõimalikuks tegi, linna sees enestele pisukest korterit üirida.
Koht, mille Taawet omale kellegi Wene keelt tönkawa eestlase wahelträäkimise abil kauples, kujunes palga poolest warsti kaunis heaks, kui umbkeelne meister ära nägi, et uus „sell“, kelle ta omale ainult abitööliseks palganud, mitte üksnes tööarmastaja ei olnud, waid ka tööoskaja,
