— 687 —
Tema palwed ja etteheited uppusiwad kuuma sosina sisse ära; ta janunew suu leidis Anu huuled ja imes end werekaani ahnusega nende külge kinni…
Aga see kestis ainult silmapilgu. Siis läks Anul korda, ennast weidi wallale rabeleda — kõike jõudu kokku wõttes.
„Jõle inimene!… Silmateender!… Kasi minust!“
„Mitte enne, kui sa minu palwet täidad!“
Ja uuesti lõi ta oma pitsitawad käewarred tema ümber kokku. Ja et ta kisendada ei saaks, mattis ta tema suu teist korda oma tiiraste huultega kinni…
Kuid korraga äratati märatsew mees meelemärkamisele.
Anule tuli abi, kust ta seda ei mõistnud oodatagi.
Wäike Juku Reinu koikus oli üles ärganud, kuulis rübelemist ja ägamist ema sängist ning pistis suure healega karjuma…
Silmapilk oli Madis jalul.
Talle torgati nagu orgiga pähe, et ta kombelik au ja lugupeetud nimi, ta usumeheline wagadus hädaohus oliwad.
Jumala pärast — mitte nägijaid! mitte tunnistajaid! mitte seda pisukest lastgi nägijaks ja tunnistajaks!
Madis kadus nagu wari.
Wigase käega, aga terwe kõriga wäikene Juku oli suure mehe pakku peletanud. —
Teisel hmnmikul seisis Anu ees waene patune, kes oma eksitust pisarsilmil kahetses ja andeks palus.
Kurat saanud walwamata silmapilgul tema üle wõimust, uimastanud ta meele ja mõistuse ära, matnud Jumala heale ta südames kinni — pannud ta komistama ja kukkuma.
Iseäranis ärdasti palus ta seda, et Anu asjast ühelegi ei hingaks, ei Taawetile, ei kellegile muule, kes õnnetumat wähegi teab ja tunneb. Sõnad, millega ta seda palus, tuliwad südamest — õiglasest, kartuses ja ahastuses wärisewast südamest. Nad ütlesiwad, et Madis kõike muud ilmas suudaks kannatada, kuid mitte seda, et temast halba räägitaks…
