— 679 —
Ta oli näost kahwatu… wärises igast liikmest… silmamunad tungisiwad tal pea seest wälja… jälle tuksatas ta kord edasipoole… Aga ta jalad näisiwad maa külge kinni kaswanud olewat…
Kuid ei.
Nüid äkitselt pani ta jooksu.
Nüid korraga peases ta oma halwatusest… liigutas wäledalt seni nii tardunud liikmeid… tundis selgelt ja kindlalt, mis tal teha oli… Paar inimesekogu, kes eemalt naabri-urtsikute poolt jõele lähenesiwad, äratasiwad ta meelemärkamisele, tõmmasiwad ta jalad maa küljest lahti… ajasiwad ta hädalise peastmisele.
Aga Madis jäi hiljaks.
Waewalt oli ta suu walju karjatuse wälja tõuganud, waewalt oliwad ta jalad mõne sammu jooksnud, kui haige naine kõrge kalda-serwa taha kadus — wäljalaotatud kätel, lehwiwatel juukstel, rõemuhüie arwatawa peasemise üle huultel.
