— 675 —
Anu ei tarwitsenud teda waielusteks wälja kutsudagi — Madis kandis oma tarkuse juba pisikese külgepuutumise mõjul täie koormaga turule. Senise usuga nii tugewasti lüia saanud Anu oli nüid üleüldse ja meelega ettewaatlik oma awaldustes; ta ei astunud Madise ees lausa wastasena wälja, ta hoidis oma ketserlikud mõtted suuremalt osalt iseenesele, et „otsides ja õppides“ seda selgemale lõpulikule walgusele jõuda. —
Aga weel ühe asja poolest ei olnud need piiblitunnid Madise majas endiste sarnased. Nagu õpetus, mida Madis esitas, oli Anu meelest ka selle mehe isik teise paika nihkunud — nagu eemale ja madalamale. Jumala-mehe kuma oli ka tema, nagu Maltswetigi, pea ümbert kustunud — Anu kõrwal istus lihtlabane, igapäewane inimene, kelle kohta waimustusega segatud aukartus endise „usuõe“ südames enam maad ei leidnud. Aateline ühistunne oli kadunud ja sellega koos teatawa õrnuseni ulataw waimline sõprus. Sest ainult säärast sõprust oli Anu selle mehe wastu tundnud, ainult säherdune side oli neid ühendanud.
Sel lool hakkas Anu mõnda, mis tal enne hoopis nägemata jäänud, wõi mida ta kui tühist asja meelega tähele ei pannud, nüid wastikult tuntawaks wõtma, tusaga märkama.
Madisel oli wiisiks, kui nad piibliga teineteise kõrwal laua taga istusiwad, Anule rääkimise-õhinas ligidale nihkuda, nii ligidale, et nende liikmed üksteise külge puutusiwad, et nende põsed — wõi wähemalt wiimaste soojus — endid wahel riiwasiwad. Madise käsi heitis tihti usuõe õlale, käewarre, isegi reie wõi põlwe peale, hakkas mõnikord ka silmapilguks Anu piha ümbert „wennalikult“ kinni.
See kordus nüidsetel koosistumistel. Aga mis Anule enne pool-teadmataks, meelde-wõtmataks jäänud, torkas talle nüid pähe ja ühtlasi südamesse. Talle tehti midagi, mida ta ei sallinud, mis teda pahandas. Ta uskus ju, et see meelega ei sündinud, et see Madise harjunud kombe oli — ta püidis seda wähemast uskuda. Aga et see talle ei meeldinud, siis hakkas ta sellest märku andma, ennast puutu-
